Sinod Ida-Harju moodi
[field_nimi-raw] - 15.02.2006
Rubriik: Uudised
Neljapäeval, 9. veebruaril tuli kokku Ida-Harju sinod. Traditsiooniliselt veebruaris peetav sinod sai sel korral kokku Kosel.
Sinodist võttis osa peapiiskop Andres Põder. Pihi- ja armulauateenistus peeti Kose kirikus, sinodi koosolek peeti pastoraadis. Räägiti traditsiooniliselt koguduste rõõmudest ja muredest.
Koguduste ettekannetest jäi kõlama mõte, et vaatamata aasta aastalt vähenevatele liikmetearvule kogudustes on tehtud ja tehakse kohtades palju ja head tööd.
Kinnitati möödunud majandusaasta aruanne ja eelarve käimasolevaks aastaks. Leiti, et praostkonna suuremateks sündmusteks möödunud aastal võib lugeda vaimulikku laulupäeva Prangil saarel, Pikwa kabeli pühitsemist ja muidugi osalemist Tartu vaimulikul laulupeol. Peapiiskop Andres Põder tegi oma ettekandes tagasivaate kirikuaastale kirikus tervikuna. Ettekande lõpus vastas ta sinodisaadikute küsimustele.
Eraldi tõstatati arengukavade küsimus. Mitmel Ida-Harju kogudusel on arengukava olemas, ent praostkonna ühtsuse huvides oleks parem, kui seesugune oleks kõikidel kogudustel. Praost Jaanus Jalakas märkis, et vaatamata vajadusele, ei saa siiski kogudusi kohustada arengukava looma, see on iga koguduse enese otsustada, kas ja millal ta seda teeb.
Jaanus Jalakas märkis, et sinodil valitses sõbralik ja töine õhkkond. Jalakas lisas, et kuigi pastoraat ei olnud just kõige soojem sinodi pidamise koht, on siiski väga hea, et sinod peeti kogudusele kuuluvates hoonetes ja mitte näiteks kohalikus rahvamajas. Eriliselt kiitis praost Kose koguduse perenaisi, kelle hooleks oli lõunasöök.
Sinodi kandvaks mõtteks jäi Jõelähtme koguduse diakon Margus Kirja mõtteavaldus: «Rõõmustav on see, et pühapäeval veel kirikusse inimesi jagub ja ka paljud neist püha armulaua sakramenti au sees peavad.
Muret valmistab ehk see, et mõned inimesed on liialt koormatud oma igapäevaelu ja tööga ning teinekord tundub teenimine kirikus muutuvat lihtsalt lisakohustuseks, millest kipub kaduma ligimesearmastuse rõõm ja sära. Meile kõigile oleks vaja suuremat süvenemist ja motiveeritust.»




Kadunud Robert Kannukene
ütles ka: "Kelle jalg tatsub, selle suu matsub - ma kirjutan sellest praegu paksu raamatut".