Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

JÄRJEJUTT: Uku Masingust kui varase kristluse uurijast, 1. osa

/ Autor: / Rubriik: Järjejutt, Portreelood / Number:  /

Käesoleval aastal on tähistatud kahe eesti teoloogi, dr Arthur Võõbuse ja dr Uku Masingu sajandat sünniaastapäeva. Kui Võõbus on tuntud eeskätt sürioloogi ja Eesti ajaloo uurijana, Masing vanatestamentlase, usundiloolase ja tõlkijana, siis ometi on õigus dr Urmas Nõmmikul, kui ta ütleb: «Masingust kui Vana Testamendi teadlasest on seni kirjutatud vähe, kui Uue Testamendi teadlasest veel vähem» (Uku Masing ja Piibel, 2005, lk 5).
Kuigi kirikliku kuulutuse ja praktika jaoks on Uus Testament kaanon, s.t kindlaks määratud ulatusega pühade tekstide kogumik, on tänapäeval Uue Testamendi teaduses tavaks vaadelda Uue Testamendi kirjutisi mitte isoleeritud nähtustena, vaid osana suuremast tervikust, mida me nimetame varakristlikuks kirjanduseks.
Alljärgnev on katse kirjeldada Uku Masingut kui varase kristluse uurijat, sest see on külg, millest tema puhul on seni vähe räägitud. Ometi peaks meile kui kristlastele olema just see aspekt Masingu tegevusest kõige huvitavam.
Kui Vana Testamendi (edaspidi VT) kohta on Masing kirjutanud palju (mõelgem vaid tema seni publitseerimata VT käsiraamatule!), nii et seda võib lugeda üheks tema peamiseks uurimisvaldkonnaks, siis Uue Testamendi ja sellega seotud varakristliku kirjanduse kohta on ta kirjutanud vähe ja sageli puudutab Masing varakristluse teemasid artiklites, mis käsitlevad hoopis muud.
See ei tähenda aga, et Uus Testament ja varane kristlus ei olnud tema jaoks olulised. Julgen väita, et Masing on nagu Martin Luther või Rudolf Bultmanngi Kristuse-keskne teoloog ja seetõttu on ta pööranud oma kirjutistes erilist tähelepanu Jeesuse isikule ja õpetusele, samuti algkogudusele ja algkristlikule teoloogiale.

Jeesuse isik ja kristluse «olemus»
19. sajandil ja 20. sajandi algul oli üheks teoloogide peamiseks vaidlusteemaks küsimus sellest, milles seisneb kristluse «olemus». Masing küll seda mõistet ei kasuta, kuid tal on kindel vastus küsimusele. Ta näeb kristluse «olemust» lunastuses, mida inimestele pakub Jeesus. Masing vastandub teravalt 19. sajandi ja 20. sajandi alguse liberaalsele teoloogiale, mis mõistis Jeesust eeskätt suure moraaliõpetajana, ning ta rõhutab, et lunastus on midagi muud kui moraal.
Ta on veendunud, et Jeesus on inimeseks sündinud Jumal. Kõik katsed kujutada Jeesust kellegi teisena (poliitilise messiana, prohvetina, moraaliõpetajana, imetegijana) on Masingu arvates Jeesuse alandamine ja madaldamine, kuid ta ei diskuteeri küsimuse üle, kes oli/on Jeesus, sest Masing usub tõeliselt luterliku teoloogina, et Jeesuse jumalikkus ei ole «tervele mõistusele» mingite vahenditega tõestatav – see on üksnes usutav või mitte.
Masing on aga veendunud, et need, kes Jeesusesse kui Jumalasse usuvad, vabanevad kõigist neid orjastavatest ja ahistavatest kütketest (hirmust, «tervest mõistusest» ehk inimese poolt elu kestel omaks võetud ja ainuõigeks peetud maailmapildist ning sellest tulenevatest hoiakutest jne), mille kohta Masing kasutab kõige meelsamini Johannese kirjandusest (Johannese evangeelium ja kirjad) laenatud mõistet kosmos.
Masing oli veendunud, et inimene, kes suudab uskuda, et Jeesus on Jumal, muutub vaimselt uueks ja hakkab elama senisest hoopis «elusamat», s.t rikkamat, avatumat ja tõelisemat elu.

Kaks algkogudust
Nagu Johannese evangeelium, nii näeb ka Masing Jeesuse maises elus ainulaadset silmapilku, mil Valgus oli inimeste juures (vrdl Jh 1:9). Vähe oli neid, kes Ta sellena ära tundsid (või kui kasutada Masingu enda sõna – «taipasid»), sest enamik tema kaasaegseid oli Masingu meelest pimestatud «terve mõistuse» poolt ega osanud seetõttu lunastust soovidagi.
Hetk, mil Valgus oli inimeste keskel, oli aga üürike (vt Jh 12:35) ja see möödus. Esialgu oli selle «maavälise kontakti» mõju veel tugev. Kuigi Uku Masing on veendunud, et Jeesus ei rajanud kirikut kui organisatsiooni, vaid see tekkis n-ö spontaanselt, sest oli inimesi, kes olid Teda näinud ja kuulnud, ja neil oli vajadus koonduda, peab ka Masing (paljude varasemate teoloogide eeskujul) kristluse esimesi aastaid erilisteks – see oli aeg, mil elasid veel inimesed, kellel oli otsene ja võimas Kristuse-kogemus.
Kuid erinevalt paljudest varasematest teoloogidest ei idealiseeri Masing Jeruusalemma algkogudust. Ta arvas, et juba Apostlite tegude raamat näitab meile tollest kogudusest idealiseeritud klantspilti (nii arvavad ka paljud tänapäeva kriitilised algkristluse uurijad), mille traagelniidid on aga läbipaistvad.
(Järgneb.)

Jaan Lahe,
teoloogiadoktor