Olla oma vooruste ja puudustega armastatud

Rubriik: Jutlus

Kord püüdis üks väike poiss liigutada paigast kivi, mis oli kindlasti raskem kui ta ise. Ta proovis nii ja naa, aga kivi ei nihkunud sentimeetritki kohalt. Poiss oli juba alla andmas, kui tema isa, kes oli poja rassimist kõrvalt vaadanud, küsis: «Kas sa oled, kasutanud kivi liigutamiseks kõiki võimalusi, mis sul on?» «Loomulikult,» kostis poeg pisut pahaselt ja ärritunultki. Selline küsimus tekitas tunde, et isa alahindab tema võimeid, vahest isegi pilkab ja peab teda nõrgukeseks. «Aga sa ei ole küsinud minu käest abi,» kostis isa seepeale rahulikult.

Tuleb kiidelda, ehkki sellest pole kasu. Nüüd tahan ma tulla nägemuste ja Issanda ilmutuste juurde. Ma tean ühte inimest Kristuses, keda neljateistkümne aasta eest – kas ta oli ihus, seda ma ei tea, Jumal teab – tõmmati kolmanda taevani. Ja ma tean, et sama inimest – kas ta oli ihus või ihust lahus, seda ma ei tea, Jumal teab – tõmmati paradiisi ja ta kuulis öeldamatuid sõnu, mida inimene ei tohi rääkida. Selle inimese üle ma kiitlen, Iseenesest ei kiitle ma aga muu kui nõtruse üle. Jah, kui ma tahaksingi kiidelda, ei oleks ma rumal, sest ma räägiksin tõtt. Aga ma loobun sellest, et mõni ei arvaks minust enamat, kui ta mind näeb olevat või mida ta minult kuuleb, ka võrratult suurte ilmutuste tõttu. Seepärast, et ma ei läheks kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikatega peksma, et ma ei läheks kõrgiks.

Ma olen selle pärast kolm korda Issandat palunud, et see minust lahkuks. Kuid tema ütles mulle: «Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks!» Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale. Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.

2Kr (11:18,23b–30) 12:1–10

Kord püüdis üks väike poiss liigutada paigast kivi, mis oli kindlasti raskem kui ta ise. Ta proovis nii ja naa, aga kivi ei nihkunud sentimeetritki kohalt. Poiss oli juba alla andmas, kui tema isa, kes oli poja rassimist kõrvalt vaadanud, küsis: «Kas sa oled, kasutanud kivi liigutamiseks kõiki võimalusi, mis sul on?» «Loomulikult,» kostis poeg pisut pahaselt ja ärritunultki. Selline küsimus tekitas tunde, et isa alahindab tema võimeid, vahest isegi pilkab ja peab teda nõrgukeseks. «Aga sa ei ole küsinud minu käest abi,» kostis isa seepeale rahulikult.

Millistes olukordades vajab inimene abi? Kui kerge või raske on abi paluda? Kellelt paluda?

Tänane ühiskond muutub ja areneb kiiresti. Seal, kus vähegi tehnikaga tegemist, võetakse kasutusele üha uusi seadmeid ja tehnoloogiaid, olgu need siis järjekorranumbreid väljastavad automaadid pankades ja kauplustes, e-valimised või masinad mõnes vabrikus. Uuendused ja areng ei toimu ainult tehnoloogia valdkonnas. Üha enam peab inimene igapäevase elu ja tööga toimetulekuks õppima ja olema avatud uuele, seda nii materiaalsetes asjades kui ka suhetes teiste inimestega, olgu siis kolleegide, perekonna või sõpradega suheldes.

Kõik see on ju iseenesest tervitatav, ent kui niisugune edasipüüdlikkus saab ainsaks mõõdupuuks, millega ennast ja teisi mõõdetakse, võivad tagajärjed olla kurvad. Nõnda võib kergesti tekkida olukord, kus inimene püüab ennast näidata targema, tugevama ja edukamana kui ta tegelikult on. Ideaaliks saab edasipüüdlik, edukas ja iseendaga toimetulev inimene. Mõnda aega toimibki kõik edukalt. Raskused on ju selleks, et neid ületada, saadud eduelamus lisab vaid hoogu juurde ning inimene ongi taas pisut targem ja edukam. 

Ent elu võimete piiril ei ole kerge. Kasvõi ajutise nõrkuse ja jõuetuse tunnistamine toob endaga kaasa häbitunde ja  hirmu – mis saab siis, kui enam ei jaksa. Kelleltki abi paluda tundub alandav. Nõnda saab alguse endassetõmbumine. Kõik, mis varem oli edu alus, sillutab teed ebaõnnestumistele – inimene ei vasta enam enda seatud ideaalidele ja tunnistab end kõlbmatuks, kaotajaks.

Kahjuks leidub ka inimesi, kes seavad kristlaseks olemise ja usu mõõdupuuks edasipüüdlikkuse ja edukuse. Nende arvates läheb kristlastel elus alati hästi, ilma murede ja haigusteta, probleemideta tööl, õppimises või suhetes, rääkimata probleemidest usuelus.

Paulus kirjutab oma edust teistmoodi. Ta ei räägi oma saavutustega nii, et tehtu mahuks traditsioonilise edukuse raamidesse. Selle asemel, et jutustada õnnestumistest ja edust, kirjeldab Paulus oma kannatusi, raskusi, mis tal Kristuse kuulutamisel osaks on saanud. Kannatusi, mis tänasel päeval tunduvad ebainimlikud ning mille kujutlemiseks ja käsitlemiseks sõnadest puudu tuleb. Apostel tunnistab oma masendust ning ebaõnnestumisi, nõrkust ja jõuetust, ometi lootes Issandale: «Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.»

Nende sõnadega innustab ta Korintose kogudust usus kindlaks jääma ja oma nõrkuses Issandale lootma, mitte jooksma kaasa nendega, kes oma usku ja usklikkust ise kiidavad. Nõndasamuti  innustab ta ka inimest, kes tänasel päeval kannatab ning oma nõrkuses end üksikuna tunneb, julgemata oma tundeid kellegagi jagada, tunnistamata neid tihti iseendalegi.

Kui inimene ei  püüa oma nõrkust ja abitust olematuks mõelda ning iga hinna eest varjata, vaid tunnistab oma poolikust kaasinimestele ja Jumalale, siis ta võib leida abi. Öeldakse ju, et jagatud mure on pool muret. Jumal on kinkinud meile võimalusi, kuidas ja kellega oma kannatusi ja muresid jagada. Üheks niisuguseks on võimalus jagada oma mõtteid, tundeid, tegemisi ja tahtmisi – kõike, mis elus on head või halba, teiste inimestega. Võimalus tunnistada oma haavatavust, kartmata hukkamõistu, kartmata olla vilets, aga olla seejuures koos kõigi oma vooruste ja puudustega siiski armastatud ja täisväärtuslik inimene – see on suur kingitus, mis inimesele on tehtud.

Andku Jumal inimesele jõudu olla nõrk, et ta võiks saada tugevaks Issandas.

Aamen.

Kerstin Kask,

õpetaja, UI kaplanaat