Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kaunis barokkretaabel Hanila altaril tagasi

/ Autor: / Rubriik: Uudis, Uudised / Number:  /

Hanila kiriku 300 aasta vanune altar läbis sel aastal ennistuskojas täieliku konserveerimise. Foto: Lembit TammsaluHanila Pauluse kogudus on pärast kolme aastakümmet taas rõõmus oma kiriku suurepärase ehte – barokse altariseina üle.  
Kaks aastakümmet seisid Hanila Pauluse kiriku kauni barokse altariseina e retaabli riismed kogudusest ilma jäänud ja paljaksrüüstatud jumalakojas. Kujud ja enamik dekoratiivseid nikerdusi olid juba 1978. aastal muuseumi hoiule toimetatud.

Mõisaproua kingitus
Hanila kiriku kooriruumi taastamise ajal 1997 sai ennistuskojas Kanut konserveeritud ka retaabli karkass koos osa akantusdekooriga, kuid Eesti Kunstimuuseumi hoidlas halvasti hoitud figuurideni restauraatorite tegevus siis veel ei jõudnud. Rõõmupäev, mil Kanuti meistrid keskaegse altari barokse ehte täies kauniduses oma kohale panid, saabus Hanila Pauluse kogudusele 16. juunil 2009.
Ajastus oli märkimisväärne, sest auväärsel retaablil (niisamuti ka juba varem konserveeritud kantslil) oli Hanila kirikus täis saamas 300 aastat.
Asjakohane kinkekirje saksa keeles on säilinud altariseina sokliosal e predellal: Gott Zu Ehren und dieser Kirche Zu Zirde: Hat der Wohl Sehl Herrn Commisarius Erich Appelgrens Frau Wittiwe die Hochwohlgebohrne Frau Christina Eleonora Dracken­hielm dieser Altar und Cantzel vorfertigen und vor Ehret Anno 1709 – see tähendab, et Jumalale auks ja kirikule ehteks laskis altari ja kantsli valmistada Virtsu mõisniku Erich Appelgreni lesk Christina Eleonora Drackenhielm 1709. aastal.
Kunstiajaloolased on välja selgitanud, et leskproua tellimuse täitis Riiast tulnud meister Dietrich Walter, 1701. aastal Haapsalu kodanikuks saanud ning Lääne- ja Saaremaa kirikuis tegutsenud kujur-puunikerdaja (1707 tegi ta kantsli Haapsalu Jaani kirikusse).  

Raske aja toredustaotlus
Valge värv kullatisega lisab Hanila retaablile pidulikkust, aga ühtlasi petab silma, justkui polekski tegu puiduga, vaid hoopis raidkiviteosega (marmor!). Sellist toredusetaotlust on ootamatu kohata Põhjasõja raskel ajal, mil Eesti kirikuid pigem rüüstati ning põletati kui rikastati kunstiteostega.
Tavapärase altarimaali asemel näeme retaabli keskmes Ristilöödu ning risti all seisvate neitsi Maarja ja jünger Johannese kujusid (sarnast nikerdatud kompositsiooni mingilt altariseinalt võib näha ka Hageri kirikus).
Lopsaka akantuspealmiku ees laotab tuvi Püha Vaimu sümbolina tiibu. Pealmik piirneb kahe pasunat ning palmioksa käes hoidva ingliga, kõige tipus on Ülestõusnu (võidulipp tema käest ja ühe ingli palmioks on kahjuks kadunud).
Vastse kunstitöö rõõmus sõnum «Halleluuja, Jeesus elab, surm ja põrgu võidetud!» kinnitas usklikke südameid Põhjasõja koleduste keskel – seljataha oli jäänud ikaldusaasta ja Tartu purustamine Vene väe hirmutegude tipuna. 1709. a juulis, kui Dietrich Walter Hanila altariseina üles seadis, tuli teade Rootsi hävingust Poltaava lahinguväljal; veel aasta, ning Tallinn alistus Vene tsaarile ja algas suur katk.
Tänu Jumalale, kes Hanila retaablit koguduse hooleta kirikus hävimast hoidis, ennistustööd õnnistas ja nüüd 300aastase altariseina ees lubab meilgi Kristuse rõõmusõnumit usus vastu võtta.

Sirje Simson