Rubriik: Persoon minevikust

4. veebruaril möödus 100 aastat 20. sajandi ühe tähelepanuväärsema teoloogi ja märtri Dietrich Bonhoefferi sünnist.

Dietrich Bonhoeffer leiab, et kristlane peaks õppima elama kristlasena ja rääkima Jumalast ilmalikul viisil. Kirik ei peaks tegelema ainult oma religioossete asjadega, vaid teenima maailma. Ta peab järgima Jeesuse eeskuju, kes oli «inimene teiste jaoks». Vaja on ristiusu ja koguduse ilmalikku tõlgendust.

Dietrich Bonhoeffer sündis 1906. aastal Breslaus, tollasel Saksamaal, nüüdses Poolas. Pärast teoloogiastuudiumi Tübingenis ja Berliinis ordineeriti ta luteri kiriku pastoriks. Mõnda aega töötas Bonhoeffer Barcelona saksa koguduses ning veetis seejärel aasta Union Theological Seminary’s New Yorgis.

1931. aastal sai temast Berliini Ülikooli õppejõud, ent paljutõotavalt alanud karjäärile sai takistuseks Adolf Hitleri võimuletulek 1933. aastal. Kaks päeva pärast Hitleri saamist kantsleriks võttis Bonhoeffer ühes raadiokõnes sõna natside füüreriprintsiibi vastu, kuid see osa lõigati kõne lõpust ära.

Uue elu algus

1935. aastal sai temast Tunnistuskiriku väikese teoloogilise seminari üks juhtidest. Kaks aastat hiljem suleti seminar võimude poolt, Bonhoefferil keelati aga pidada loenguid, jutlustada ning viimaks ka midagi kirjutada või trükis avaldada. 1939. aastal liitus ta Saksa vastupanuliikumisega.

1943. aastal arreteeris Gestaapo Bonhoefferi ning sõjatribunal mõistis tema üle kiirkohut 1945. aasta 8. aprillil. Järgmisel hommikul poodi Bonhoeffer üles Flossenbürgi koonduslaagris koos teiste Hitleri-vastases vandenõus osalenutega. Tema tuntud viimased sõnad olid: «See on teile lõpp – minu jaoks elu algus.»

Tema üks olulisemaid teoseid on 21aastaselt kirjutatud kirikusotsioloogiline dissertatsioon «Sanctorum Communio», kus ta läbi sotsiaalfilosoofia ning sotsioloogia näitab, et kiriklik õpetus peab võtma konkreetse välise vormi. Kristus realiseeris kiriku, Vaim aktualiseerib kiriku, tuues inimesed usu juurde ja koondades nad koguduseks. Eluosadus on eluline inimeste ühendus, kus inimesi seob nende usk, ühiskond on praktiline inimeste ühendus, kus inimesed on ühte koondunud teatud eesmärgi saavutamiseks. Kirikus on Bonhoefferi järgi olemas mõlemad elemendid. «Kristus on eksisteerinud sama kaua kui kogukond,» kirjutas noor teoloog. «Kristusega on ühiskond tõeliselt taastanud osaduse Jumalas.»

Bonhoefferi üks tuntumaid sõjaeelseid teoseid on «Jüngriksolemise hind», mis käsitleb õigeksmõistu ja pühitsuse vahekorda kristlikus koguduses ning on kirjutatud juhiseks natsirežiimi all viibivale kirikule. Käesolevas teoses polemiseerib Bonhoeffer «odava armu» vastu, mida väljendab lihtne ja mugav kristlaseksolek. Kristuse järgimine on aga «kallis arm», mis nõuab meelekindlust ja kuulekust ka rasketel aegadel. «Odav arm on andestuse kuulutamine meeleparanduse nõudeta, ristimine koguduse korrata, armulaud pihita, absolutsioon ilma isikliku tunnistuseta. Odav arm on arm ilma jüngerluseta, arm ilma ristita, arm ilma elava ja lihaks saanud Jeesuse Kristuseta,» kirjutab Bonhoeffer.

Religioonita kristlus

Vanglas viibides saatis produktiivne teoloog oma sõpradele kirju, mis avaldati postuumselt pealkirja all «Kirjad ja artiklid vanglast». Need kirjad ongi Bonhoefferile kõige rohkem tuntust toonud ning avaldanud sügavat mõju sõjajärgsele teoloogiale.

Bonhoefferi ilmaliku maailma probleemsuse terav tajumine ajendas teda oma elu viimasel aastal kirjutama nn religioonita kristlusest. Nimelt arutles ta küsimuste üle, kuidas suhelda ilmaliku, religioonita inimesega – maailmaga, mis on sajandite jooksul järk-järgult Jumalast sõltumatuse suunas liikunud.

Ometi peab Bonhoeffer seda Jumalast taganemist vajalikuks ja õigeks arenguks, millel on oma eesmärk. «Jumal tahab, et me teaksime: me peame elama nagu inimesed, kes korraldavad oma elu ilma Temata… Jumala ees ja koos Jumalaga elame ilma Jumalata. Jumal laseb lükata end maailmast välja ristile.» Religioon on patu tagajärg, kuna selles paigutatakse Jumal kas inimese sisse või totaalsesse transtsendentsi – tegelikult on aga Jumal meie keskel, ehkki varjatud Kristuse sureliku ihu taha. Seega on Bonhoefferi meelest tarvis Piibli ja teoloogia kontseptsioonide mittereligioosset tõlgendust, mis näitaks moodsale inimesele, kuidas teiste inimeste nimel elamine tähendab ühtlasi Jumala tahte järgi elamist.

Väljapaistvat teoloogi mälestab kogu Saksamaa evangeelne kirik. Bonhoefferi mälestuseks peeti Breslaus ja Berliinis 31. jaanuarist 5. veebruarini mitmesuguseid üritusi.

Anna-Liisa Vaher