Rubriik: Teoloogilist

Kellel on, sellele antakse

Kui jüngrid küsivad Jeesuselt, miks ta räägib rahvale mõistujuttudega, millest  nemadki ei saa aru, vastab Jeesus: «Teile on antud taibata taevariigi saladusi, neile aga ei ole antud, sest kellel on, sellele antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, kellel aga ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on» (Mt 13:10–12).

Markuse evangeeliumis on lause ilma konkreetse situatsioonita, lihtsalt Jeesuse ütluste reas: «Pange tähele, mida kuulete! Mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile, ja teile lisatakse veel juurde, sest kellel on, sellele antakse, ja kellel ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on» (Mk 4:24j).

Matteuse evangeeliumi talentide mõistuloos on lause kartliku sulase kohta langetatud otsuse põhjenduses: «Võtke nüüd tema käest talent ära ja andke sellele, kel on kümme talenti, sest igaühele, kellel on, antakse, ja tal on rohkem  kui küllalt, aga kellel ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on» (Mt 25:28j).

Selline toimimine tundub nii ebaõiglane, et tähendamissõna Luuka versioonis äratabki protesti: «Ja [see kõrgest soost mees] ütles juuresseisjaile: «Võtke nael tema käest ära ja andke sellele, kellel on kümme naela!» Ja nemad ütlesid talle: «Isand, tal on juba kümme naela!» – «Ma ütlen teile: igaühele, kellel on, antakse, aga kellel ei ole, selle käest võetakse ära ka see, mis tal on.»» (Lk 19:24–26).

Sünge otsus. Kuigi – Luukal läheb edasi veel julmemaks: «Aga need mu vaenlased, kes ei tahtnud, et ma nende üle kuningas oleksin, tooge siia ja lööge nad maha minu ees!» (Lk 19:27). Möönan, et on raske kujutada ette Jeesust selliseid sõnu lausumas. On arusaadav, et kõik taoline on välja jäetud lastele mõeldud piiblilugudest. Kuid täispiiblis on nad olemas ja niisiis päris mööda nendest ei pääse.

Esimene asi, mida me ei tohi mõistmist otsides unustada, on vahetegemine pildi kui pildi ning selle rakenduse vahel. Kui Jeesus võtab oma allegooriliste mõistujuttude materjali tolleaegsest elust, nii nagu see oli, siis ei tähenda see kirjeldatud tegude kriitikata heakskiitmist.

Näiteks, kui ta räägib järelejätmatust lesknaisest, kelle hagi rikka naabri vastu ülekohtune kohtunik ei viitsi ette võtta, siis ei õigusta ta pistisesüsteemi. Pigem näitab pildiga, et visadus aitab isegi siis, kui keegi on nõnda vaene, et ei suuda kohtunikule maksta (Lk 18:1jj).

Või lugu, kuidas mõisavalitseja, keda ootab ees raiskamise pärast vallandamine, hakkab hooga võlakirju võltsima, et endale sõpru soetada (Lk 16:1jj). Sel korral ei ole küll selge, kas kiitus, «et ta oli käitunud arukalt, sest selle ajastu lapsed on omasuguste suhtes arukamad kui valguse lapsed», tuleb ikka isanda (nagu viimases piiblitõlkes) või hoopis Issanda suust (Lk 16:8).

Ilmne on aga see, et Jeesus ei jaga juhtnööre, kuidas korraldada maist majanduselu. Tema räägib Jumala riigi taotlemisest. Nii ei tohi me ka selle lause – «kellel on, sellele antakse» – puhul arvata, et see on soovitus maise rikkuse jagamise jaoks. Seda enam, et lause esineb mitut puhku ja eri kontekstis.

Just eri ühenduses figureerimine viitab võimalusele, et tegemist on lendlausega või kõnekäänuga. Mõned piibliraamatud (Õpetussõnad, Jeesus Siiraki tarkuseraamat ja Saalomoni tarkuseraamat) on peaaegu täiesti vanasõnade kogud. Antud juhul ei ole Vanas Testamendis küll sõna-sõnalist vastet, kuid rabiinlikus kirjanduses on rohkesti sententse, mis räägivad sarnasel kombel tarkusest ja taipamisest.

Et tõepoolest on tegemist paröömiaga, osutab tõik, et lause on läinud eesti vanasõnade hulka – vt «Eesti vanasõnade» akadeemilises väljaandes tüüp nr 7795.

Niisiis on tegemist elukogemuse üldistusega: «Kes tark on, see kuuleb seda ja võtab veelgi enam õpetust; kes aru saab, see omandab oskuse» (Õp 1:5), «Anna targale, ja ta saab veelgi targemaks, õpeta õiglast, ja ta võtab veelgi enam õpetust» (Õp 9:9).

Ilmekalt on asjakäiku seletatud Kg 1:7 midrašis: Üks emand küsis rabi Jose ben Chalaphta [elas II saj keskel] käest, mida tähendab: «Tema annab tarkadele tarkust ja mõistlikkudele mõistust» (Tn 2:21). Kas Kiri ei peaks ütlema: Tema annab rumalatele tarkust ja mõistmatutele mõistust?

Rabi vastas vastuküsimusega: «Kui sinu juurde tuleksid kaks inimest, et sinult raha laenata, üks nendest rikas ja teine vaene – kummale sa laenaksid?» Naine vastas: «Rikkale.» Rabi küsis: «Ja miks?» Naine: «Kui rikas minu raha kaotab, siis tal on, millest tagasi maksta, aga kui vaene minu raha kaotab, siis millest ta saaks mulle tagasi maksta?» Rabi kostis: «Kas sinu kõrvad ei taha kuulda, mida su suu räägib? Kui Jumal annaks tarkust rumalatele, siis nad istuksid ja patraksid sellest käimlates ja teatrites ja saunades, kuid Jumal annab tarkust tarkadele, ja nemad istuvad ja räägivad sellest sünagoogides ja õppetubades.»

See lugu tuletab meelde Fred Jüssi sõnu: «Inimese kätte ei või tõde anda, sest mis siis juhtub, kui ta selle maha pillab?»

Toomas Paul