Eduard Samuel Linnu mälestused 5.

Rubriik: Järjejutt

Juuni algul sõitsin Martnasse. Praost oma perega elas veel kiriklas, kus asus ka kohalik pank. Praost oli panga president ja vanem tütar sekretär, noorem tütar Dora aitas koduses majapidamises. Kirikla oli suur ja ruumikas. Mina sain kolm ruumi ja kantselei, praostile perega jäi 5 ruumi. Olin praosti peres pansionis, sain söögi ja nende teenija teenis ka mind. Kirikumõisa rentnik hoolitses majapidamise eest, andis praosti hobusele heinad ja muu vajaliku nagu kaerad ja jahud. Praosti noorem tütar armastas loomi. Ta hoolitses hobuse eest ja oli mulle vahest kutsariks.

Praost Haller oli osav majandusmees. Ta ei olnud seda mitte ainult kodus ja koguduses, vaid kogu Eesti kirikus. Tema asutas ja organiseeris õpetajate pensionikassa.

Koguduse õpetaja palk oli osaliselt natuuras. Sügisel maksis iga koguduses olev taluperemees vastavalt talu suurusele kirikumaksu viljas. Sügisel korjasid vöörmündrid külades vilja kokku ja ühel päeval toodi kõikidest küladest vili kirikla aita. Pastor müüs vilja vastavatele ärimeestele. Varasemal ajal, kui raha väärtus oli muutlik, eriti inflatsiooni ajal, oli pastori palk ikka stabiilne. Koguduse liikmed maksid peale natuuratasu kirikule ka raha.

Rõõm esimesest õpetajast

Martna kihelkond on teada aastast 1234. Kirikut on esmakordselt mainitud 1298, kui orduvägi selle purustas. Nüüdne Martna kirik ehitati 1500. a. Reformatsiooni ajal 1531 sai Martna katoliku kogudusest luteri kogudus, siis tuli kogudusse esimene luteri õpetaja.

Mina olin Martnas kahekümne viies, aga esimene eesti soost õpetaja, eelkäijad olid kõik sakslased.  Keskmiselt teenis iga õpetaja 16 aastat, mõni vähem, mõni rohkem, isegi 40 aastat.

Kuna olin esimene eesti soost õpetaja, võeti mind vastu heameele ja soojusega. Teeninud kogudust poissmehena vaevalt ühe aasta, abiellusin Helgi Raega Häädemeeste kihelkonnast Pärnumaalt. Laulatus toimus Häädemeeste kirikus laupäeval, 3. septembril 1937. a. Pühapäeval, 4. septembril sõitsime väikese autoga Kablist Martnasse, kus kogudus ja praosti pere meid vastu võttis. Koguduse nõukogu ja kohalik orkester olid kirikla ukse ees meid tervitamas. Kogudus võttis meid vastu suure rõõmuga. Meile kingiti ilus lehm. Meie teenijaks sai ustav Maria.

Nõnda, ilusal septembrikuu päeval, pühapäeval, algas meie abielu Martnas.  Oli ilus päikesepaisteline sügis. 

Praost Haller oma perega elas kirikla põhjapoolseis ruumides, kus paiknes kantselei, saal, söögituba, kaks magamistuba. Meie elasime lõunapoolseis ruumides: kantselei, saal, söögituba ja magamistuba. Kaks viimast ruumi olid teisel korrusel, kust oli vaade kirikule ja kirikla viljapuuaiale. Kaugemal olid Martna oja, heinamaa, lääne pool karjamaa, põhja ja ida pool põllud ja suur viljapuuaed, kirikla mõisa kõrvalhooned, aidad, leerimaja, kus elas kirikumõisa rentnik, laudad,  tall ja vankrikuur. Kirikla oli üle saja aasta vana, suur ja meetripaksuste kivist seintega. Sisemised seinad olid soojad, soe õhk tsirkuleeris seintes.

Kirikla oli ehitatud endise, tules hävinud pastoraadi asemele. Praosti perekonnas elas Esimese maailmasõja ajast härra Barenheld, mesinik. Tal oli mitu mesipuud kirikla aias. Hiljem abiellus ta praosti vanema tütrega.  Praosti poeg oli Ida-Eestis mõisavalitseja, kõige vanem tütar oli abielus pastoriga Saksamaalt.

Elu kiriklas kulges rahulikult ja sujuvalt. Aga koguduse liikmed olid vist mures, et noorel pastoril on kitsas ja andsid sellest praostile märku. Ka praost ise märkas, et olukord ei olnud päris normaalne. Ta leidis uue elukoha Haapsalu lähedale vanasse mõisa ja nende pere asus uude elukohta järgmisel kevadel.

Olime elanud koos kümme kuud. Kirikla oli nüüd meie kodu kõige oma möödaniku pärandiga – suured ruumid, paksud müürid, sisemüürid sooja õhuga. Ruumid olid enne meie tulekut tapetseeritud ja renoveeritud. Meile tehti Haapsalu tööstuskoolis tellimise järgi  mööbel, saali ja kabineti sisustus. Avarust oli palju, nõnda, et toad kajasid sammudest.

Kiriklal oli oma ajalugu. Seal oli elanud 1531. aastast alates 24 luteri kiriku õpetajat. Kirikla oli kord hävinud tules ja siis uuesti ehitatud. Katus oli hinnatud rookatus, seinad paekivist, krohvitud ja valgeks värvitud. Lõunast piirnes kiriklaga viljapuuaed vanade õunapuude ja põõsastega, kus  Barenheld mesilat pidas. Aias olid ka meie kolm mesipuud. Aia kõnniteed ja rajad hoidsime umbrohust puhtad, kuid rohtu ei niidetud. Lääne pool küljes olid põllud ja karjakoppel, idas põllud ja juurviljaaed. Kiriklast lõuna pool üle tee ja Martna jõe olid kirik ja surnuaed.

(järgneb)