Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Peterburi Teataja vastu tunnevad huvi ka Eesti seltsid ja koolid mujal maailmas

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Peterburi Teataja käivitaja ja elushoidja Jüri Trei ning Eesti Kiriku lugejareisist osavõtjaid Peterburi Jaani kiriku tagahoovis.Foto:Arhiiv

1908. aasta septembris ilmus Peterburis ajalehe Peterburi Teataja esiknumber. Ajaleht etendas tähtsat osa eestlaste rahvuslikus liikumises ja kultuurielus. Pärast revolutsiooni suletud ajalehe taasilmumiseks tekkis vajadus ja leiti võimalus 1999. aastal. Lehe taaskäivitaja, toimetaja ja väljaandja on Jüri Trei, kes teab, millised raskused tuli lehe taasilmumiseks ületada.
Kuidas tekkis idee Peterburi Teatajat taas välja andma hakata?
Jüri Trei: Idee sai alguse ajaloohuvist. Uurisin arhiividest, kas Peterburis on kunagi olnud eestlastele suunatud omakeelseid ajalehti. Sain rahvusraamatukogu direktorilt Tiiu Valmilt 1908. aastal ilmunud esimese Peterburi Teataja koopia. Selle esikülg seisis oma kauni gooti kirjaga mul öö läbi silme ees ega andnud rahu. Hommikuks oli mõte küps.
Konsulteerisin Peterburi Eesti Kultuuriseltsi esimehe Jaan Maldrega, kes kahtles, kas võimud annavad lehe ilmumiseks loa. Pidanud inimestega nõu ja uurinud Vene ajakirjandusalast seadusandlust selgus, et väikeste tiraažide jaoks (alla tuhande eksemplari) polegi luba vaja.
Miks oli lehe ilmumine oluline toona, 10 aastat tagasi?
Töötasin Peterburis Eesti konsulina ning peale konsulaar- ja majandusküsimuste tuli tegelda ka kultuuriküsimustega. Äsja olin käivitanud programmi «Eestlased Peterburis», tekkis vajadus suurlinnas elavate eestlaste koondamiseks. Kavas oli uurida Peterburi eestlaste ajalugu ja korrastada haudu, algatatud oli ka Jaani kiriku taastamise mõte, mis oli vaja rahvani viia ja neid ühistele talgutele kutsuda.
Kui raske oli lehe väljaandmise ideed realiseerida?
Loomulikult tuli leida rahastaja, väljaandja, komplekteerida meeskond. Teravalt tõusis küsimus sellest, kus esimene leht trükkida, sest selgus, et Peterburis eestikeelset lehte trükkida ei saa. Organisatsioonilisi probleeme oli palju, aga lõpuks kõik laabus. Esimest numbrit loeti suure huviga ja Eesti Meestelaulu Seltsi Tallinna Meeskoori laulu saatel istutasime sündmuse auks peakonsulaadi aeda Peterburis kena noore tammepuu.
Kes olid esimesed toetajad ja kaastöölised?
Algusaastatel tuli palju üksinda ära teha, väga tugevalt toetas abikaasa. Tihti tuli just temal käia trükikojas viimast korrektuuri lugemas, sest minul ei jäänud selleks pakilise konsulitöö kõrvalt aega. Esimestel aastatel olid kirjasaatjatena abiks Margarita Ruuse, Viiu Fjodorova, Mihkel Štokalenko, Nikolai Peits-Auster ja Jaan Maldre Peterburist, Riho Nõmmik Moskvast ja Veera Nikolajeva-Oinets Krasnojarskist.
Moraalset tuge sain president Lennart Merilt, kelle poole pöördusin palvega kirjutada esimesse taasilmuvasse ajalehte tervitus lugejatele. Minu suureks üllatuseks helistas ta juba paari päeva pärast ja küsis, kuhu kirjutis saata. Alles kolmandal-neljandal ilmumisaastal leidsin ja kutsusin meeskonda abiks Veronika Mahtina ja Külli Sule, kellega oleme siiani lehe väljaandmist jätkanud.
Kes on lehe lugejad?
Peterburi Eesti Kultuuriseltsi, Jaani koguduse ja Jaani Kiriku Fondi väljaandena ilmuvat ajalehte levitame Peterburi eestlastele, samuti Eesti seltsides Venemaal, Ukrainas, Valgevenes, Lätis ja Leedus.
Ajalehe vastu on huvi tundnud ka Eesti seltsid ja koolid mujal maailmas. Sundeksemplaridena jõuab leht ka suurematesse Eesti raamatukogudesse.
Kuidas näed Peterburi Teataja tulevikku?
Jätkame eesti kogukonna käekäigu jäädvustamist programmi «Eestlased Peterburis» raames. Lisaks lähiajaloo kirjapanemisele jätkub lehes ka Eesti ajaloo tutvustamine.
Aktuaalsena kõlab praegugi Lennart Meri ja toimetuse pöördumine 1999. aastast: «Ajaleht aitab kujundada täisväärtuslikumat eesti vaimuelu selles suures linnas, mis on olnud koduks ka paljudele eesti soost inimestele, /…./ ja ühendada Peterburis elavaid kaasmaalasi.»

Eesti Kirik