Rubriik: Artikkel

Talentidest

Rannar Susi (EK 2/2006) jättis küsimuse talendi kohta vastamata. Ma tahan proovida mõne mõttega, kuigi olen eesti keeles algaja.

Kui eeldatakse, et talendid on maised anded, näiteks tervis, mõistus ja oskus, siis on isanda karm kohus ühe talendiga sulase üle raskesti mõistetav. Kui aga talendid on taevariigi anded, siis on asi teisiti.

Peetrus kirjutab oma 1. kirjas: «Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad» (4:10). Jumala kohtus on tähtis ainult «ustavus pisku üle», mitte andide arv. Ka üks talent on õigluseks piisav, kui inimene seda usuga vastu võtab ja tarvitab. Selliseks talendiks võib olla lihtne teade Jumala armust või andeksandmisest. Just selle väärtusliku talendi peidavad paljud inimesed maa sisse, tõrjuvad kõrvale, sest see tuletab meelde nende puudulikkust.

Nad peavad Jumalat valjuks meheks. Ja selline Ta ongi. Ta ei salga seda. Ja seepärast peaksid nad armu talendi vastu võtma, mitte maa sisse peitma.

Teine kirjakoht, mille Rannar Susi esile tõstis, on Mt 5:3: «Õndsad on vaimust vaesed» (1968. a tõlge). Mispärast vana Piibli järgi, kuna uues Piiblis on asi hoopis selge: «Õndsad on vaimus vaesed»? Soome- ja rootsikeelsetes piiblites on käibel sama vorm. Millises rikkuses ja vaesuses on küsimus, selgub kontekstist, nimelt Kristuse armuriigi õigluses.

Laodikeia koguduse ingel oli rikas vaimus, kuid mitte tõeliselt rikas, nimelt Kristuse õigluses (Ilm 3:17). Kes tunneb ära oma patud, on vaimus vaene. Tema päralt on taevariik, sest Jumal annab talle patud andeks, mis tähendab just taevariiki.

Juhani Martikainen