Rubriik: Kolumn

Samuel Huntingtonil oli õigus. Ta väitis, et juhul kui lääs ise oma käitumisega moslemeid provotseerib, toimub tsivilisatsioonide vahel eelkõige kultuuriline konflikt. Huntington ei pidanud sellist konflikti möödapääsmatuks, vaid sõltuvaks mõlema osapoole, eriti aga lääne enda käitumisest.

Eelmise aasta septembris avaldas Taani ajaleht Jyllands-Posten 12 Muhamedi pilkavat karikatuuri. Mõni nädal hiljem tulid islamimaadest esimesed protestinoodid ja hakati sulgema diplomaatilisi esindusi. Justkui konfliktile veelgi vinti peale keerates trükkisid selle aasta alguses pildid ära ka Austria, Norra, Prantsuse, Saksa, Itaalia ja Hispaania ajalehed. Mitmel pool islamimaades reageeriti nii Skandinaaviamaade kaupade boikoteerimisega, asjasse puutuvate riikide saatkondade ründamisega, vägivaldsete meeleavaldustega kui ka surmaähvardustega pilapiltide autoritele.

Käimasolev konflikt näitab, et osal lääne inimestel puudub igasugune arusaamine islamist. Ei mõisteta, mida tähendab moslemitele prohvet Muhamedi kujutamine piltidel, rääkimata siis pilapiltidest. Veelgi enam, kui karikatuuril kujutatakse Muhamedi terroristina, siis pole see enam rünnak islamimaailma pahede, vaid islami kui religiooni vastu. Paljud eurooplased on harjunud elama sekulaarses ühiskonnas, mille ainsaks pühaduseks on üksikisiku vabadus ning kus võib loovalt ja fantaasiarikkalt arvustada  kirikut ja religiooni üldse. On harjutud, et kui kristlased tunnevad end puudutatuna, las nad siis kaebavad kohtusse ning asja arutatakse kohtupingis. Taanis avaldatud piltide õigustuseks öeldi isegi, et sellelaadne satiir on seal pikaldane traditsioon ning ega Muhamedi koheldud teistest usutegelastest erinevalt.

Kui aga satiiri autoritele oli aimatav, milline saab olema nende piltide tagajärg, siis oli ajendiks ilmselt rünnak mõne moslemi kogukonna konservatiivsete traditsioonide ja väärtuste vastu ning härja ees punase räti lehvitamine oli taotluslik. Ega ka Theo van Gogh rääkinud ju oma 2004. aastal vändatud filmis (üksnes) reaalsetest probleemidest mõnes moslemi kogukonnas – nagu aumõrvadest, korraldatud abieludest vms –, vaid kritiseeris islamit kui sellist. Gogh kasutas ka näiteid, mida kõik islami traditsioonid hukka mõistavad. Näiteks küsib tema filmi peategelane, miks ei reageeri Allah sellele, kui tema isa vend on teda vägistanud. Goghi ilmne soov oli moslemeid provotseerida. Kui probleemiks on aumõrv, siis tuleks ka rääkida aumõrvast, mitte Allahi vaikimisest naise seksuaalse kuritarvitamise puhul.

Olgu Theo van Goghi film või karikatuurid Muhamedist, tegemist on ka võimu küsimusega – lääne ühiskonna teatud jõudude sooviga allutada Euroopa moslemid teiste religioonidega samasse staatusesse, allutada usuvabadus kõikelubavale loomevabadusele.

Holland ei saa võib-olla enam kunagi sama liberaalseks, nagu ta oli enne Theo van Goghi islamikriitilist filmi. Ka Euroopa pole täna enam see, mis ta oli enne Muhamedi pilapilte. Mõtlemist väärib ka asjaolu, et algatajaks polnud mitte bin Laden ega üleilmne terrorivõrgustik.

Alar Kilp