Rubriik: Arvamus

Ajalugu õpetab, et mida rohkem tarbimishasarti ja rikkust on ühiskonnas, mida suurema võimu ja aupaiste haaravad endale liidrid, seda kõrgemale peaks tõusma selle nautijate kõlbeline tase.

Tänini on kahjuks vastupidi. Ladvik mandub heaolu- ja võimumiasmis, hakkab kõlbeliselt kõhetuma ja süüme tõrjumiseks propageerima moraaliraamide avardamist – tegelikult nende lõhkumist.  Rahva trendisõltlikum osa teeb kõik kõrgkihi «vembud» püüdlikult järgi. Tagajärjeks on langus kõigis valdkondades ning värske vaimuga barbarite ülemvõim ja hävitustöö vanas, kõdunev-roiskuvas kultuuriruumis. Märgid näitavad, et sama on tabamas ka õhtumaad ja selle mõjusfääri.

Noortele suunatud

Mõttetark on öelnud: «Kui tahad tappa inimest, pead temaga võitlema, kasutama tapariista. Aga kui soovid hävitada kogu rahvast, võta talt moraal. Võidelda pole vaja, sest paljud ei mõista moraali väärtust ega püüa seda kaitsta.»

Oleme näinud, et ka vägivallarežiimi ajupesus võib olla paikapidavat. Küllap mäletavad paljud, et nõukogude propagandas nimetati kapitalismi roiskuvaks. Täna näeme, et selles on palju tõtt. Meie (noorte)meedias on liialt avalikku ja varjatud meelemürgipropagandat, vägivalla idealiseerimist, homo-promo, ropendamist jms.

Kõlvatuse levitajate eriliseks sihtgrupiks on lapsed ja noored. On ju nende teadvus kõige kaitsetum ja vastuvõtlikum. Kristliku kasvatuse asemel satuvad koolidesse  homoseksuaalidest «lektorid», kes õhutavad lapsi ja noori «avastama enda homoseksuaalsust».  Otsekui oleks sellest vähe, suruvad teatud grupid ka kirikut allakäigule, soovivad võtta talt õiguse kaitsta kristlikku moraali.

Usk ja kirik on tänini olnud  paljudele hingelise toibumise ja vaimse kosumise paigaks, armsate mälestuste taaselustajaks, mõttesillaks lahkunutega.

Kaks poolust

Meie kiriku traditsioonidest ja esivanemate tarkusest laotud kaitsemüür on tänini pidanud vastu dekadentliku  konkurentsiühiskonna rünnakutele. Kauaks?! Mitte mingil juhul ei saa kirik jääda pühaks paigaks, kui seal hakatakse õnnistust jagama samasoolistele paaridele. Kristlikke tõdesid ei saa tunnustada valikuliselt.

Mis inimkonna kogemustes kinnistunud Jumala tarkus see veel on, mida iga mõjukam grupp võib suvaliselt kärpida, ümber teha? Mitte juhuslikult ega asjata pole Piiblis nimetatud homoseksuaalsust surmapatuks. Teatud mõjukad ringkonnad on püüdnud varjata selle nähtuse negatiivseid külgi, mis kahjustavad meid rahvuslik-riiklikul tasandil (suurendab demograafilist kriisi) ja isiklik-perekondlikult (meditsiinilised probleemid ja üksindustragöödia). 

Praeguseks on (lääne)maailm lõhestunud kaheks vastandlikuks pooleks: uustraditsionalistideks (neid on enamus) ja ultraliberaalideks. Rõhuvas enamuses on kristlased uustraditsionalistid, ultraliberite hulgas aga teevad ilma ateistid, satanistid jm. Ameerikas on silmapaistvamaiks traditsionalistideks president George W. Busch ja kuberner Arnold Schwartzenegger.

Samad seisukohad on ka Euroopa komisjoni asepresidendil Siim Kallasel. Suurim tänu meie kirikuliidritele, kes tunnustasid Kallase teeneid kõrge autasuga! Väikese eesti rahva (vaimulik) arengutee peaks ühinema uustraditsionalistide omaga. Nii saatuslikku otsust, nagu seda on homo- ja heteroseksuaalsuse võrdsustamine, ei saa lubada teha mingil kitsal kogul, keda on võimalik mõjutada.

Eeskujuks juudid

Demokraatlikus kirikus peaks niisugused asjad otsustama kogudus – lihthäälteenamusega.  Pole demokraatlik, kui homovähemus surub heteroenamusele peale oma hälbelised mängureeglid. Tänases Eestis pole ükski omasoohimu jäänud rahuldamata ja sellest peaks piisama.

Kui meie endi mõistus on küündimatu, õppigem vähemalt iidsete  traditsioonidega rahvalt juutidelt. Iisraelis on rabid homo-promo vastu ja nende seisukohtadega arvestab ka valitsus.

Eestlastel tasuks homo- ja heteroseksuaalsuse võrdsustamise teemal arutleda pärast seda, kui (Iisraeli) sünagoogides käib vilgas  omasooliste paaripanek. Kui mõnele kirikuliidrile hakatakse omasooliste paaripaneku osas survet avaldama, peaks usuinimesel olema julgust see avalikustada. On ju usuvabaduse kärpimine iseloomulik vaid diktatuuridele. Igatahes on Euroopa Liidu teabekeskusest kinnitatud, et liikmesriikidele selles osas mingit survet ei avaldata. Elame-näeme.

Eero Laidre