Rubriik: Arvamus

Segased ajad ja sisemised põlemised käivad ikka inimestega kaasas, sinna pole midagi parata. Aeg-ajalt küllastume, aeg-ajalt kaotame oma orientiiri ning meelekindluse.

Selliseid momente tuleb kõigil ette ja ikka pole muud, kui tuleb kõik hingepiinad üle elada ning jälle edasi sammuda. Ent vahel juhtub, et keegi või miski satub vajalikul hetkel me teele, andes lühikese valgusesähvatusena tagasi sära meie silmadesse.

Põlevad soojad südamed

Mina sain oma järjekordse sähvatuse kätte ühel nädalavahetusel Rõuges ja Ruusmäel kohalikku õpetajat asendamas käies. Esialgu kosutas hinge lihtsalt sopasest linnast väljasaamine, kojujõudmine ning hubasesse lumevaikusesse sukeldumine. Ent see polnud veel kõik – kogu selle hubase lumevaikuse sees ja ümber põles terve hulk sooje südameid, Jumalaga läbipõimunud elusid.

Pärast teenistusi istusime kohvilauas, palvetasime üheskoos, sõime pirukaid ning ajasime juttu ja kui ma siis viimaks, külg vastu kuuma ahju, Ruusmäe talvekirikus istusin, tekkis mul järsku kaks mõtet korraga: kõigepealt see, et just selliste inimeste pärast tuleb jätkata oma teekonda, ükskõik siis, milliseid kahtlusi ma endas aeg-ajalt ka ei kannaks.

Ning teine mõte oli, et minu sõnad, mille olin vorminud jutluseks, olid tagantjärele mõeldes jäänud tühjaks ja kiretuks. Igaüks nendest kirikulistest oleks võinud minu asemel jutlustada ning palvetada, igaühes neist kõneles puhas armastus.

Hoida endas armastust

Relvituks tegi see piiritu, ehe, vahetu armastus, mida tajusin. Iga sõna nende inimeste suust tuli otse südamest, iga mõte hõõgus liigutavas palangus. Keerulised elulood, mured ja kurbus olid segatud tänulikkusega, et Jumal on andnud elu, et Ta siiski meie üle valvab.

Mõte liikus edasi sellele, kuidas kirjutan kas või jutlusi – päevade viisi, iga sõna kaaludes ja viimistledes, valmistudes justkui monoetenduseks, ent kui palju on selles läbihigistatud tekstis armastust? Kas mul jääb alati kõige muu kõrvalt aega tõeliselt tunnetada seda, mida öelda tahan? Kuidas hoida end iga meele ja hingeliigutusega kirjutatu juures nõnda, et mustvalge tekst ei kaotaks endast armastuse mahlasid?

Üheks lahenduseks on ilmselt palvetamine – lakkamatu ja aus palvetamine, et me tegevus ei varjutaks eesmärki, et me igas oma töös suudaksime näha ka asjade taha, kaugemale nähtavast pealispinnast. Et hoida endas armastust, tunnetust ning usku.

Anna-Liisa Vaher