Püha Jumal, me täname, et tohime taevaminemise pühale mõeldes olla kindlad selles, et Sina saadad ja juhid meid eluteel! Anna meile ikka lootust selles, et parem on ees. Ole juhtimas meid elu rõõmudes ja muredes. Sinu ette kanname palves usuteaduse instituudi uue rektori Ove Sanderi. Ole teda uues ametis juhtimas ja õnnistamas.
Väitlus vaimuliku ameti üle
[field_nimi-raw] - 18.01.2006
Rubriik: Kolumn
Debatt vaimuliku ameti koha ja volituste üle kirikus on EELKs kestnud juba pikemat aega. Õieti on see debatt sugugi mitte uus nähtus. Selle üle, kuidas näiteks näha piiskopiametit, arutleti üksjagu juba 1920.–1930ndatel aastatel. Ega jõutud selle arutlusega üldse mitte lõpule.
Vaimulik amet erinevatest tahkudest nähtuna on järgmisel nädalal toimuva vaimulike konverentsi teemaks. Loodetavasti saab arutelu olema viljakas ja edasiviiv.
Kindlasti pole vaimuliku ameti näol tegemist kerge ja üheseid lahendusi võimaldava teemaga. Mingis mõttes on väitlus ja vaidlus siin läbi luterluse ajaloo (ka algloo) juba sisse kodeeritud. Kui roomakatoliku ja õigeusu teoloogias mõistetakse vaimulikku ametit pigem Jumala poolt seatud seisusena kirikus ja selle seadmise alla kuulub ka selle ajalooline jaotumine piiskoppideks, preestriteks ja diakoniteks, siis luterlikus kirikus pole asi nii ühene. Lihtsam on lugu ka traditsioonilisemate või uuemate vabakirikute jaoks. Pastor on seal üks funktsioon teiste hulgas.
Luterlikes usutunnistuskirjades, aga eriti Martin Lutheri (vähemalt varasemates) kirjutistes rõhutatakse tugevalt kõigi ristitute üldist preestriksolemist, mis tuleneb nende lunastatusest suure Ülempreestri Jeesuse Kristuse läbi.
Vaimulik amet on aga ka seal jumalik, mitte inimlik seadmine evangeeliumi kuulutamise ja sakramentide jagamise tarvis. Ometigi on luterlikus traditsioonis ajaloo vältel tihti nähtud pastoriametit pigem ühe ülesandena kiriku teenimises, millel pole character indelebilis’t, hävimatut iseloomu. Kui see arusaam on tihti prevaleerinud saksa traditsioonis, siis Rootsist lähtunud põhjamaa luterluses on kogu aeg kogetud reformaatorite poolt säilitamisele mõeldud, kuid Saksa kontekstis pikaks ajaks kadunud piiskopiametit kiriku jaoks olulise ja määravana.
Kuigi enamuses luterluses pole vaimulikkonna kolmetist astendatust jumaliku käsuna mõistetud ja on seda üsna vabalt interpreteeritud, siis uuema aja arengutes (näiteks Porvoo deklaratsioonis, millega on meiegi kirik liitunud) on piiskopiametit mõistetud vägagi kesksena, näiteks kui evangeeliumi apostlikul alusel kuulutamise efektiivset märki.
Kõik need arusaamad – funktsionaalsem, seisuslikum ja episkopaalsust rõhutav – on ka meie kirikus olemas. Ja vaimulike, teoloogide kokkusaamine annab neile võimaluse dialoogi astuda ja ses püüda kuhugi välja jõuda.
kALLE LINDI
Luterlikud vaimulikud annavad teatavasti ametivande Usutunnistuskirjadele.Nende a,hsel on tõestatav, et luterlik vaimulik amet on sakrament, mida ma oma diplomitöös ka tõestasin.See töö peaks UIs olemas olema, kui aga mitte, siis tasuks studeerida Augsburgi Usutunnistuse apoloogiat.Head leidmist. K.L.
Janek Zabolotnõi
Ehee! Sõnum Kalle Lindilt on kui värske sõõm 60ndate lõpust!!! Ei tea, kas varsti ilmuv Ratzingeri-raamat on K.L.tõlgitud nagu kunagine põrandaalune väljaanne? Igastahes aitäh tõlkimiste ja teravate mõtete eest!!!!
Tõestamist võib ju proovida igaüks - ka Kalle Lindi. Aga see sama Augsburgi Usutunnistuse Apoloogia näitab ju selgelt ja irooniliselt, kuidas sakramente näiliselt väga kindlalt aluselt defineerides ja loetledes saab rappa minna. Tähtsam, kui vaidlus selle üle, mida kõike veel saaks sakramendiks nimetada, on sakramenti suhtumine ja selle tarvitamine.
Ja veel: peale nimetatud apoloogia kuulub usutunnistuskirjadesse veel teisigi kirjutisi, näiteks kasvõi Lutheri Suur ja Väike Katekismus, mille sõnum sakramentide kohta pole mitte vähem autoriteetne kui Apoloogial. Nii et asjale tuleb läheneda ikkagi kompleksselt.
Sell
Kalle Lindi dogmaatika oleks tarvis trükituna välja anda või vähemasti Internetis avaldada, sest säärasest raamatust on eestis tõsine puudus. aga kes selle ette võtaks? Konsistoorium ei saa isegi luterlike usutunnistuskirjade tõlkega hakkama :(
Mitteosaleja
Imestan, et kõigile ei ole kutseid saadetud. Kas osalemine on tõesti valikuline? Varem oli alati aegsasti teade postis. Üks ametivend ütles, et ju oled persona non grata. Siiski teen omaltpoolt mõned ettepanekud arutamiseks diskussiooni ajaks. Ametikandja vajab kindlust homse päeva ees. Ta vajab oma perele KODU. Pastoraat ei ole kodu, vaid ametikorter. Kui aga mingil põhjusel või vanaduse saabudes tuleb sealt välja kolida - kas siis metsa kuuse alla? Vaimulike palgad ei võimalda eluasemelaenu võtta. Palk. Kui põhitööks saab olema igapäevase leiva hankimine ilmalikus ametis, muutub vaimulik amet hobiks, mida nii mõnigi töötegija on sellegi lehe veergudel tõdenud. Nii võõrdutakse kutsutud ja seatud ametist. Sisukat istumist ja leili saunas!
?
Kuidas saada peale konverentsi ettekannete tekste ja muid materjale?
Toomas Nigola
Kutsed saadeti kõigile vaimulikele postiloendi kaudu. Samuti on vist kirikulehes sellest juttu. Kedagi ei diskrimineerita, ma arvan :)
kALLE LINDI
Tänan kommenteerijaid heade sõnadee eest -õnnistagu teid meie Isa ja palugu Maarjamaa Ema.Märkusena - on mitu üdini luterlikku kirikut, kelle nimeks on Augsburgi Usutunnistuse kirik.Nemad on usutunnistuskirjades
t arukalt välja jätnud ajalooliselt tingitud poleemika ja jätnud sõélale l a p s e. Seda eeskuju tasuks vast järgida.
Kalle Llindi
Hr.Zabolotnõile.
See,et Ratzingeri raamat ilmub,on mulle uudiseks.Arvatavasti on tõepoolet tegemist minu tõlkega, sest teadaolevalt ei ole keegi teine seda teinud.Kahju,et enne avaldamist ei ole asjaosalised minuga sidet võtnud,sest aastateeagune tõlge vajaks ilmselt kohendamist aga teadagi on autori,antudjuhul siis tõlkija õigused viimane asi, millele kirjatajad mõtlevad.Kahju lugejatest,nad võinuks saada ka kvaliteetsema teose. Igaks juhuks -minu telefon on
53938643
Hannes
Väljaandja kodulehel on kirjas, et tõlija on Kersti Rist.
http://www.johannes.ee/raamatud1/?p=productsMore&iProduct=51
KalleLindi Hannesele
Tänan!Põrandaaluste käsikirjadega on lugu selline, et neist puudub laiem inf ja seega võib juhtuda,et kaks inimest dubleerivad üksteist.Niisiis vabandan eksituse eest. Ratzingeri teos on ülimalt tõlkimist väärt,tekst oli raske,ootan huviga,kuidas asi välja tuli.Soovin laialdast lugejaskonda. K.L.