eluraskused ja usk
Kaido Soom 23 märts, 2009 - 22:59
Pole ammu jõudnud siia blogisse kahjuks kirjutada - elu kipub ikka nii kiire olema. Täna mõtlen aga lähenevale küüditamise 60 mälestuspäevale. Raske on kujutada ette nende inimeste kannatusi, keda 60 aasta eest Siberisse küüditati. See on nii kohutav ebaõiglus. Maha jäid kodud, sugulased, töökohad. Mitmed neist võõrale maale saadetuist on rääkinud, kuidas usk Jumalasse oli neile sel teel jõudu ja tuge andmas. Usk aitab seal kus inimlikult pole enam lootust. Inimlikule edule orienteeritud maailmas kipub Jumal kergesti ununema. Siis inimene arvab sageli, et kõik hea on tema oma saavutuse tulemus. Raskused aga näitavad meie endi väiksust ja suutmatust. Just neil hetkedel on elus kõige olulisem teada, et on Jumal, kes armastab ja aitab. Ja nii hea kui on kirik, kust võib siis seda Sõna ammutada. Nüüd oleme majanduskriisis, mis pole võrreldav kuuekümne aasta eest küüditatute kannatustega, kuid nüüdgki võime leida kirikust tuge oma muredele. Vestlesin ühe suure koguduse kirikuõpetajaga, kes ütles, et matuste hulk kirikus on kasvanud ja seda ka seetõttu, et kirik ei nõua selle eest nii palju raha kui ilmalikud kombetalitajad. Kuidagi soe oli kuulda sellest, et kirik on inimestega nende eluraskustes. Nii võib inimene lisaks maisele toele saada elule ka uue mõtte ja sihi, milleks on usk ja mis on ju kiriku eesmärk ja ülesanne. Oleme siin, et aitata, toetada, palvetada. Ja seeläbi on ka kõige suuremad raskused kergemini ületatavad ning surmgi ei ole üksnes sellest maailmast lahkumine, vaid hoopis uks igavikku.




