Mägioja

Rubriik: Mõte pühapäevaks

Üle kivide tormad sa alla,
igal sammul kui selge kristall –
orupõhja end kohinal kallad,
päike naerab su voogude all:

pillub silmisse kiredaid kiiri,
murdub vallatult vahuseks siis,
sellel mängul ei olegi piiri –
igal hetkel siin varuks sürpriis.

Tahaksin minagi olla see oja,
ikka särada valguse käes –
kargelt selgena rõõmudelooja
alla tormata lumisest mäest.

Mis sellest, kui koseski murdun,
ikka puhtaina püsivad veed.
Iial soiseks ma mülkaks ei tardu,
selgelt sirama jäävad mu teed.

Elmar Silvester Salumaa
«Sügavike vastukajad. Riimiridu mitmest ajast»,  käsikiri, 1968