Saladus on avalikuks saanud

Rubriik: Jutlus

Kui ma teie juurde tulin, vennad, ei tulnud ma eriti üleva kõne või tarkusega kuulutama teile Jumala saladust. Sest ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust. Ja ma olin teie juures nõtruses ja kartuses ja suures värinas ning mu kõne ja mu kuulutus ei püüdnud veenda tarkusega, vaid Vaimu ja väe osutamisega, et teie usk ei oleks inimlikus tarkuses, vaid Jumala väes. Tarkusest me kõneleme täiuslike seas; ent mitte praeguse ajastu ega selle kaduvate valitsejate tarkusest, vaid me kõneleme Jumala saladusse peidetud tarkusest, mille Jumal on ette määranud meie kirkuseks enne ajastuid. Ükski praeguse ajastu valitsejaist ei ole seda ära tundnud, sest kui nad seda oleksid tundnud, ei oleks nad kirkuse Issandat risti löönud. Kuid nõnda nagu on kirjutatud: «Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.» Aga meile on Jumal selle ilmutanud Vaimu kaudu, kuna Vaim uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused.

1Kr 2:1–10

Kord ütles ühe sõsarkiriku pastor mulle: «Sa võid küll olla kristlane, aga sa ei saa tunnistada, sest sulle pole antud Vaimu.» «Kuidas nii,» vaidlesin mina, «olen saanud Püha Vaimu ristimises, nagu kõik teisedki kristlased.» «See pole sama, Vaim valib, kellele ta täieliku tunnetuse annab ja kellele mitte. Sina pole Vaimult raputada saanud, seega sul pole temast midagi tunnistada.» Minu jaoks oli edasine vaidlus mõttetu, kuigi ma öelduga nõus polnud. On ju küll neid ringkondi, kelle jaoks Vaim tähendab erilist, vapustavat kogemust, mitte vaikset ligiolekut. Aga et ma seepärast Jumalast tunnistada ei tohiks?!

Kõik inimesed on samal kombel üles ehitatud – nad on kehalised, hingelised ja vaimsed olendid. Aga kõik inimesed tõepoolest ei ole saanud Jumala Vaimu. Kas ka mitte kõik kristlased? Ega Pauluski otsest vastust anna.

Oma pöördumist alustab Paulus meenutusega, kuidas ta Korintosesse tuli – nõrga, ara, kartlikuna, ebakindlana oma töö tulemuslikkusest. Ta ei püüdnud oma kõnes ja kuulutuses hiilata tarkusega, vaid toetuda ainuüksi Jumala Vaimule. Küsimus tarkusest oli just Korintose kristlaste endi tõstatatud. Võib ju olla nii, et on lihtsalt usklikke ja selliseid, kes on midagi enamat kui usklikud, «superusklikud». Algkeele sõna teleioi – täiuslikud, tähendab ju inimest, kes on läbinud kõik pühitsusastmed, kes on saanud osaliseks kõrgeimast teadmusest. Paulus ütleb: küllap oskame meiegi nendele «ülitarkadele» tarkust kuulutada, aga see pole enam selle maailma tarkus, vaid Jumala tarkus.

Taas kord seab Paulus vastamisi inimliku  ja jumaliku, inimese tarkuse ja Jumala tarkuse. Paulus kasutab kahel korral järjest juudi ilmutuskirjandusest pärit sõna aioni, mis on tõlgitud esmalt «selle maailma» ja seejärel «selle ajastu» tarkuseks. Selle ajastu ülemad ei ole poliitilised võimuhaldajad, kuigi just nende langemisest võiks siinkohal rääkida, vaid ingli- ja vaimuväed. Kui kirja algusosas (1Kr 1:23) mõtles Paulus Jumala tarkuse all kuulutust ristilöödud Kristusest, mis on pahandus ja jõledus, siis siin on Jumala tarkus selle laiemas, kogu kristlikku mõtlemist ja teoloogiat hõlmavas tähenduses. Paulus läheb veel kaugemale, kui ta väidab, et Jumala tarkus on tegelikult igivana tarkus, mis on olnud peidetus, salajas hoitud selle päevani. Nüüd aga on tulnud aeg see avalikustada ning see on sündinud meie kirkuseks, meie päästeks.

Jumala juba enne aegade algust tehtud otsust inimeste päästmiseks selle maailmaajastu valitsejad, ingli- ja vaimuväed ei tundnud ega teadnud, vaid pidasid maailma enestele võidetuks inimkonna pattulangemise pärast. Kui nad oleksid tundnud Jumala salajast tarkust, poleks nad Jeesust risti löönud. Paulus kasutab Jeesuse kohta nimetust «kirkuse Issand», mis väljendab tema tõelist olemust.

Jumala vaenlased lootsid Jeesuse surmamisega saada lahti tülikast inimesest, kuid pidid pettuma. Ristisurmale järgneski ülestõusmine ja need mõlemad koos tähendasid täielikku võitu kurjusejõudude üle. Jeesuse surmahetkel oli võim pimedusel (Lk 22:53), kuid just siis võttis Jumal relvad ülematelt ja võimudelt ning seadis nad avalikult pilkealusteks (Kl 2:15).

Selle ristiteoloogia põhjendamiseks ütleb Paulus: «Nagu on kirjutatud...» Tema tsiteeritud lauseid küll ei leidu üheski Vana Testamendi raamatus ega apokrüüfides. Origenese arvates tsiteerib Paulus hiljem kaduma läinud Eelija ilmututusraamatut.

Kuid sellest, et Jumal teeb head omadele, räägivad mitmed psalmid, ja Jesaja raamat ühendab Jumala enese sellega, mida silm pole näinud ega kõrv kuulnud. Pauluse laenatud «kirjutis» näitab igal juhul, et Jumala tarkus tõepoolest ületab kõik inimese arusaamad, kuid selle kõik laused ka tunnistavad Jumala saladusest, sellestsamast, mis on olnud kogu aeg olemas, aga nüüd alles avalikuks saanud. Paistab nõnda, et Paulus ei räägigi mingist tulevase maailma kirkusest, vaid sellest, mis juba nüüd on Jeesuse Kristuse kaudu kättesaadav. Tuleb meeles pidada, et just Pauluse meelest saab kristlane ühenduses Kristusega, kirkuse Issandaga, kogeda juba selles maailmas osakest tulevasest taevasest kirkusest.

Kas aga kõik kristlased? Korintlased arvasid, et vaid osa kristlastest, pneumaatikud, on saanud erilise Jumala Vaimu ilmutuse osalisteks. See küsimus on oluline ka tänapäeva kristlaskonnale. Kas tõesti on olemas kahe eri taseme kristlasi – tavalisi usklikke ja Jumala Vaimu saanuid? Ning – kuidas aru saada, kes on kes? Mis on tunnuseks, et Püha Vaim on meid puudutanud? Pauluse kaasaegne juudi filosoof Filon õpetas, et kõrgeim teadmine Jumalast saavutatakse erilise kogemuse läbi, ekstaasis. Nii usuvad mõnedki veel tänapäeval. Püha Vaim peab tulema inimese juurde erilise kogemuse kaudu, teda raputama, lausa pikali paiskama – alles siis on inimene tõeliselt lähedal Jumalale, tõeliselt teadlik tema saladustest, alles siis võib ta ka tunnistada Jumalast.

Kuid milline on see eriline ilmutus, see eriline siseringi saladus, mida pole kõigile teatavaks tehtud? Inimesed jagunevad tõepoolest kahte rühma: tavalised «maised» inimesed, kes loodavad vaid oma võimetele, ja «vaimulikud» inimesed, kes on saanud Jumala Vaimu. «Maine» inimene ei võta vastu ega mõista Jumala Vaimu kõnet, sest see on tema arvates mõttetu, seda ei saa mõistusega seletada. «Vaimulik» inimene seevastu võtab vastu, uurib ja tajub kõike saadut Jumala Vaimu abiga. Ja tema jaoks on selge ja arusaadav ka Jumala ülim saladus: Jumal andis oma ainusündinud Poja Jeesuse Kristuse inimkonna ja iga üksiku inimese lunastuseks.

See on ristiusu algus ja samas ka selle ülim tipp.

Kes seda usub ja tunnistab, sellel on ka osa Jumala Vaimust. Aamen.

Tiiu Hermat,

Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja