Lehari Kaustel (23) on dirigent, kelle jaoks termin crescendo ei tähenda ainult muusikalist dünaamikamärki, vaid üht suuremat süsteemi, milles on osalised teatud hulk muusikuid terves maailmas. Õigem oleks öelda kogu universumis.

Crescendo on ülemaailmne professionaalsete muusikute kristlik ühendus, mis sai alguse Šveitsist kakskümmend aastat tagasi.

Ühenduse eesmärgiks on pakkuda professionaalsetele muusikutele kristlikku osadust, ükskõik, kus riigis nad parajasti ei viibiks. «Muusikute vaimulik kasv võib pidurduda ja usumeel jahtuda, sest nad rändavad palju ringi,» seletab Kaustel, kes kuulis Crescendost esmakordselt alles sellel kevadel.

Aeg mõelda – kõikidele

Kuna aga Eestis juba tegelikult grupp inimesi sellist osadust viljeles (oikumeeniliste kollektiivide Coro Consonante ja Collegium Consonante näol), siis tundis dirigent, et see oli nagu Jumala juhatus.

Crescendo asutati Eestis ametlikult selle aasta juulis. «Selle eest palvetati väga palju,» nimetab Lehari Kaustel.

Crescendole eelnes kristliku muusikaühingu Sonico tegevus. Nende jõududega korraldati  kontserte, traditsioon, mille võttis üle Crescendo, kelle esimeseks kontserdisarjaks sai Kirikurenessans. Jõulude ajal on traditsiooniks korraldada erinevaid kontserte, et pakkuda kõigile võimalust mõtiskleda jõulude tegeliku tähenduse üle, et kõnetada neid inimesi, kes tihti kirikusse ei satu. Kausteli sõnul tehakse kontsertide korraldamisel koostööd kohaliku pastoriga.

«Kontsert «Tähtede taga» Kaarli kirikus oli küll puupüsti täis,» kinnitas Lehari. «See, mida me muusika kaudu saame teha, on kuulutada rõõmusõnumit ja rääkida inimestele muusika kaudu, millesse me usume,» ütleb Kaustel ning lisab, et kui inimesed saavad sellest puudutatud, siis nad ei lähe kirikust ära. Muusikakeele kaudu on võimalik väga palju edasi anda, arvab ta.

Elutarkust aastatega

Lehari alustas klaveriõpinguid vanaisa Vardo Holmi käe all ja sai tugeva põhja. «Vanaisaga õppides pidi harjutama iga päev ja selle kirja panema,» jutustab Kaustel, «uskliku inimesena ei saanud ma ka päevikut pidades valetada.». Sellele järgnes huvi löökpillide vastu ning õpingud esmalt Nõmme muusikakoolis ning seejärel Otsa-koolis.

Paralleelselt käis ta keskkoolis ja kahe kooli idee jätkus ka kõrgemas astmes: ta astus Estonian Busines Schooli ja aasta hiljem Eesti Muusikaakadeemiasse. «Nõnda ma siis nüüd omandangi teist kõrgharidust,» nendib EBSi turunduse ja suhtekorralduse haridusega muusik, kes õpib dirigeerimist Paul Mägi ja löökpille Rein Roosi juures.

Kodust nii- ja teistpidi

«Dirigeerimistöö on keerukas, sest see hõlmab kogu elutarkust, mis sul on: tuleb teha tööd erinevate inimestega, kellel kõigil on omad mured ja probleemid, need tuleb panna koos mängima,» leiab ta.

Lehari kaunis muusikateaduse tudengist abikaasa Keiti on mehe sõnul parim asi, mis tema elus on juhtunud. «Tema toetus on asendamatu,» kiidab Lehari ja ütleb, et koos mõtlemine ja palvetamine on midagi erakordset. «Kodus on kõige tähtsam armastus,» leiab noor elutark mees õiged sõnad pikemata üles.

«Rahulikkudest jõuludest on meil muidugi vaid helesinine unistus,» nendib ta, «sest muusikutel on ju ikka nii, et ühed teevad jõule, teised naudivad neid.»

Teadlasest tegija

Lehari on Haapsalu Kammerorkestri dirigent ja Püha Miikaeli poistekoori teine dirigent, kes pühendab suure osa ajast ka Crescendole. «Palju aega kulub suhtekorraldusele, mille kallal on Eestis vaja veel tööd teha,» märgib ta. Ühiskondlik vastuvõtt on hea, sest väga paljud Crescendo projektid leiavad aset tänu sponsorite ja erasektori toetusele. «Kui on enesel usku, mida teed, siis on ka vastuvõtt hea,» tõdeb ta.

Muuseas, paar nädalat tagasi sai Lehari Kaustel teada, et võitis teadustööde konkursi EBSi lõputööga teemal «Religiooni ja turunduse psühholoogiliste toimemehhanismide võrdlev analüüs». Tõeline evangelism, kas pole?

Kristel Neitsov