Rubriik: Palve

Püha tundmatu ja kauge Isa, kes sa oled saatnud meile oma Poja, aga mitte iseennast. Sa lõid maailma oma Poja kaudu ja Pojale, kuid lubasid vastalisel inglil selle oma Pojalt siiski ära võtta. Sa pidasid arusaamist ületavalt targemaks mitte ise tulla ja seda maailma oma vastalise käest tagasi võidelda, vaid saatsid oma Poja, nagu meile just äsja teatati. Nii vast oligi õige.

Las Poeg võitleb oma maailma endale tagasi ja mehistub. Ja ta võitleski. Isegi nii vapralt, et loobus elust ja koges sinu eemaldumist ja olematust. Kuid see küsimus, mille ta sulle, püha tundmatu ja kauge Isa, esitas: miks sa mu maha jätsid? See küsimus on ikka veel vastamata.

Sa vaikid, peitud, et püsida kõikjalviibivalt tundmatuna just nii, nagu üks mu sõber su poole juba aastaid tagasi õhkas: «Sa oled kõikjal, aga sind pole saada.» Sulle ei näi see üldse korda minevat, et mõned siiski igatsevad ka sinu, mitte ainult su Poja järele, kellega nad võivad igal armulaual kohtuda ja kes õpetas meid paluma: «Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud saagu sinu nimi, tulgu sinu riik, sündigu sinu tahtmine ka maa peal nii nagu taevas. Meie igapäevast leiba anna meile täna.»

Ja sellepärast ma palungi sind, püha, tundmatu ja kauge Isa, et sa astuksid välja oma kaugest taevasest olemisest ja annaksid meile iseennast, ütleksid maailmale, mis on su tahtmine, ja lubaksid, et uuel aastal oleks ka selliseid tööpäevi, mis oleksid pikemad, kui töötu kõige tavalisemad tühi- ja lühipäevad ning väikestest leivaraasukestest veidi pikema leivaga.

Riho Saard