Usk on Jumala kingitus

Rubriik: Jutlus

Kas mäletad veel, kuidas Sinust sai koguduseliige? Kas mäletad neid kõhklusi ja kahtlusi, mis Sind valdasid, enne kui astusid otsustava sammu, läksid, avasid õpetajatoa ukse, astusid sisse ja ütlesid: «Tere, ma tahaksin teie kogudusse tulla!» Mis oli see viimane tõuge?

Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees. Aga teie olete tema tõttu Kristuses Jeesuses, kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks, et läheks täide, nagu on kirjutatud: «Kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle!»

1Kr 1:26–31

Kas mäletad veel, kuidas Sinust sai koguduseliige? Kas mäletad neid kõhklusi ja kahtlusi, mis Sind valdasid, enne kui astusid otsustava sammu, läksid, avasid õpetajatoa ukse, astusid sisse ja ütlesid: «Tere, ma tahaksin teie kogudusse tulla!» Mis oli see viimane tõuge?

Vastus on vist igal inimesel erinev. Vähe on neid, kes võivad öelda, et on üles kasvanud kristlikus kodus ja seega kujunes kõik iseenesest. Mõnda on kutsunud sõbrad, mõni on suures mures läinud lohutust otsima ja seda ka leidnud. Paljud on kaalunud ja mõelnud, lugenud ja uurinud ning siis alles valiku teinud. Meie oleme valinud? Mitte teie pole mind valinud, vaid mina olen teid valinud, ütleb Issand. Tema on see, kes on koputanud meist igaühe südamele, pannud sinna seletamatu igatsuse ja seeläbi meid enese juurde kutsunud. Mitte vastupidi.

Aga kas mäletad veel seda, kuidas tuli oma sammu sõpradele ja tuttavatele  põhjendama ja seletama hakata? Üks ja teine imestas: «Sa oled ju ilus, tark ja osav, sul oli kõik nii hästi. Millest sul puudus oli, mida sa kirikust enamat lootsid leida?»

Elab ju ikka veel arusaam, et kirik on nõrkade ja saamatute jaoks, nendele, kes selles maailmas omal jõul toime ei tule. Kirjutab ju juba algkristlaste kohta paganlik filosoof Celsus, et nende juhiseks on: ärgu ükski, kes on haritud, tark, mõistlik, nende hulka tulgu. Tulgu aga julgelt kõik: igaüks, kes hariduseta, kes lapsik, kes hädine.

Teame ju, et kunagine Korintose kogudus, kellele apostel Paulus oma manitsuse esmaselt adresseeris, koosnes peamiselt paganate seast pöördunuist, enamus liikmetest polnud varakad, haritud ega omanud kõrget sotsiaalset seisundit. Ometigi kutsus Jumal just neid. See võis tähendada vaid üht: Jumalal ei ole vaja tingimata neid, kes ilmalikus maailmas midagi on, maailm aga oma «tarkuses» ei tunne Jumalat. Üksnes Jumala enda kutsumine toob inimese Jumala juurde.

Kuidas on lood tänapäeval? Teame, et meie kogudused ei koosne ammugi enam ainult vaestest ja viletsatest, koguduseliikmete hulgas on palju neidki, kes on tunnustatud väga erinevatel ilmalikel aladel, kes pole ühiskonnast väljatõugatud ja põlastusväärsed.

Aga ega maailmale meie usutunnistus nii väga korda lähegi. Maailm on õppinud – on õppinud, et kirikut tuleb tõsiselt võtta vaid siis, kui maailm teda vajab. Vajab aga mitte meeleparanduse ja lunastuse kuulutajana, vaid kui vahendit millegi saavutamiseks. Kirik õigustab oma olemasolu moraali ja kõlbluse kandjana, perekonna tugevdajana, sotsiaaltöö tegijana. Usuõpetust on koolidesse vaja selleks, et anda noortele õiged väärtushinnangud – aga mitte usku Jumalasse, hoidku taevas selle eest!

Kui asju nii näha, on kirik vaid üks osa maailmast – sedavõrd, kuivõrd ta ühiskonnale kasulik ja vajalik on, üks institutsioon paljude seas – ei midagi enamat.

Apostel Paulus näeb asja teisiti: kogudus ühendab eneses neid, keda Jumal on kutsunud ja valinud. Jumal aga valib kindla eesmärgiga just selle, mida maailm on tühiseks pidanud – et lõppkokkuvõttes maailm ise häbisse jääks.

Küsimus on, kui kaugele võib kristlane maailmale vastu tulla? Üsna sageli teeme me mööndusi, rõhutame näiteks oma koguduse rolli kohalikus sotsiaalsüsteemis, kiitleme oma hooldekodude, perenõustajate, odavate majutus- ja söögikohtadega, või ka sellega, kui suur osa on meil kohaliku kultuurielu edendamises. Teiselt poolt oleme üha enam oma usku hakanud pidama eraasjaks, jättes selle kõrvale igapäevasest suhtlemisest kaasinimestega.

Seega astume maailmale vastu pika sammu, unustades, milleks meid tegelikult kutsuti. Siis pole ka meie ise paremad kui need, kes meid kui mitte just hulludeks, siis vähemalt iseäralikeks peavad.

Paulus tuletab meelde: mitte sellepärast pole Jumal meid valinud, et me ise midagi väärt oleksime, mitte sellepärast, et meil oleksid mingid erilised oskused, võimed, saavutused ühiskonnas. Kõik see, mis meil on, on saadud Jumalalt. Tema tahab meid kasutada nii, nagu Temal vaja. Ja kui me siis teeme midagi ka selle maailma paremaks muutmiseks, ei ole see mitte õigustus meie usule, vaid usu tagajärg. Usk Jumalasse ei ole ju meie vaba tahte avaldus (kuigi paljud tänapäeva «evangeliseerijad» nii väidavad), vaid Jumala kingitus meile. See on, mis viimselt määrab meie koha ja olemise siin maa peal, ja see on ka see, mis maailma lõpuks ära võidab.

Aamen.

Tiiu Hermat,