Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kodutu kui kuum kartul

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

MTÜ Iseseisev Elu võitis möödunud aasta jaanuaris Tartu linnavalitsuse poolt välja kuulutatud kolmeaastase riigihanke koduta inimestele päevakeskuse teenuse osutamiseks, mis on oma sisult ja kestuselt Tartu linna ajaloos esmakordne. Eesti Kiriku esitatud küsimustele vastab MTÜ Iseseisev Elu igapäevaelu toetamise osakonna juhataja Merili Mänd.

Millised on teenused, mida koduta inimestele osutate ning mille järele kõige enam vajadust tuntakse?
Kahtlemata kuulub koduta inimeste esmaste vajaduste hulka peavari, kus temperatuur võiks olla tavapärasest kõrgem, on ju nende keha tihtipeale kuni luudeni külmunud ning müüt, et kodutud on karastatud, ei leia kinnitust.
Kindlasti on neile oluline sooja söögi ja joogi tegemise võimalus. Vältimatu sotsiaalabi korras saavad toiduabi vaid need Tartu linna elanike registris olevad isikud, kellel puudub igasugune ametlik sissetulek. Koduta inimeste füüsiline ja psüühiline tervis on tihti kahjustunud, seepärast on paljudele vormistatud töövõimetuspension. See on aga väga väike ega võimalda äraelamist. Niisiis peavadki kodutud hakkama saama käepäraste vahenditega – kes otsib prügikastist toitu, kes saab kaupluste juurest äravisatud aegunud kaupa ja mõni püüab ise kala.
Paljud lasevad meie pesumajas oma riideid puhastada.
Oluline on pesemisvõimalus. Mitmed mehed peavad tähtsaks, et saaks igal hommikul habet ajada ning ennast veidi värskendada ning ihupesu ja sokke vahetada.
Kõik koduta inimesed, kes soovivad kasutada öömaja või päevakeskuse teenust, peavad iga poole aasta järel käima tuberkuloosikontrollis. Et kopsukliinik asub kaugel, ei jõua füüsiliselt nõrgad inimesed kontrolli minna ning võivad nii tänavale jääda. Meil on võimalus sõidutada need, kes ise käia ei jaksa, päevakeskusest arsti juurde ja tagasi.
Arvan, et üsna tähtis on koduta inimestele suhtlemine. Igaüks vajab lähedust, teadmist, et on keegi, kes märkab, kui ta kadunuks jääb, kes kohtleb teda inimesena.
Palju päevakeskusest iga päev koduta inimesi läbi käib?
See oleneb väga paljudest teguritest – ilmast, pensionipäevast, aastaajast, inimese seisundist (päevakeskuses on kehtestatud suhteliselt range kodukord, samas püüame arvestada igat juhtumit eraldi). Tavaliselt jääb see arv 25 piiresse. Kõige rohkem on meil päevakeskuses olnud korraga 40 inimest.
Millest Teie hinnangul selles valdkonnas enim vajaka jääb?
Eesti Vabariigi seaduste kohaselt on koduta inimeste hoolekanne delegeeritud kohalikele omavalitsustele ning neil on kohustus anda vältimatut sotsiaalabi. Omavalitsused abistavad aga ainult nende hallataval territooriumil sisse kirjutatud inimesi ning n-ö võõrastele peab seaduse järgi teenust osutama kolm ööpäeva. Nii käibki jagelemine, kes inimesega peaks tegelema, ning selle juures jääb abi enamasti ikkagi andmata. Kodutud teavad ise väga hästi, millised on teenuste osutamise kriteeriumid, ning seetõttu isegi ei taotle sotsiaaltoetusi ja -teenuseid, samas pole nad enam võimelised olukorrast iseseisvalt väljuma. Nende sotsiaalne mahajäämus on väga suur.
Minu ideaali järgi võiks koduta inimeste hoolekanne olla korraldatud riiklikul tasandil, mis välistaks selle, et kodutut veeretatakse edasi-tagasi nagu kuuma kartulit ning keegi temaga tegelda ei taha. Reaalne olukord on aga vastupidine – riik delegeerib järjest rohkem kohustusi omavalitsustele.
Suureks probleemiks pean ühiskonna suhtumist kodututesse. Tihtipeale koheldakse neid inimvääritult. Tegelikkuses pole kodutus inimese poolt valitud olukord. Paljude puhul on probleemid alguse saanud juba lapsepõlves ja süvenenud ühiskondlike ressursside ümberjaotumise etappidel. Loomulikult on igaüks ka oma käitumise ja valikutega selle olukorra tekkimist mõjutanud, kuid ma rõhutaksin siiski, et kodutus on sulam individuaalsetest ja strukturaalsetest põhjustest.
Kuigi paljudel koduta inimestel on alkoholisõltuvus ning suuremal või vähemal määral kriminaalne minevik, ei tähenda see, et neil ei tohiks olla võimalust uuesti alustada. Kodututes nähakse tihti ohtu oma julgeolekule, kuid minul pole reaalseid andmeid, et nad oleks kedagi tänaval rünnanud, pigem tekivad neil vaidlused ja konfliktid omavahel.
Missugune on keskmine koduta inimene?
Kui kuskil nähakse musta, purjus inimest, peetakse teda automaatselt kodutuks. Tegelikkuses see päris nii ei ole – iga purjus, haisev isik ei ole koduta. Meil on päevakeskuses viibinud naisterahvaid, kes on meigitud, ning puhaste riietega ja täiesti viisaka, n-ö tavapärase väljanägemisega meesterahvaid. Loomulikult on koduta inimeste hulgas ka neid, kelle jalad mädanevad ning seetõttu lehkavad, kellel on täid, kes on kasimata, kuid see pole üldkehtiv reegel, vaid pigem erand. Keskmine kodutu näeb välja nagu iga tavaline inimene, kuid tema silmis puudub rõõm ja elutahe.
Paljud neist Teie hinnangul oleksid nõus midagi ette võtma, et oma olukorrast välja tulla?
Väga levinud on arusaam, et suurem osa koduta inimestest on rehabiliteerimatud. Mina sellist väidet ei toeta, sest kuni viimase ajani on puudunud koduta inimesi rehabiliteeriv süsteem. Praegu oleme olukorras, kus kodutus on valdavalt pikaajaline ning inimesed on seetõttu langenud väga sügavale vaimsesse kriisi, arenenud on krooniline alkoholism, millega võidelda on väga raske ja vahel tundub, et võimatu.
Tegutsemine sõltub samuti paljudest asjaoludest nagu ootused, risk, hirm tundmatu ees, vastutuse võtmine jne. Jään äraootavale seisukohale – mis juhtub, kui teenuste süsteem paraneb ja koduta inimestel on vähemalt võimalused oma elujärje parandamiseks.

Merje Talvik

Sotsiaalabi koduta inimestele Tartus:
MTÜ Iseseisev Elu (Narva mnt 101) päevakeskus on avatud suveperioodil (01.05–30.09) E–R 8.30–16.30 ning talviti (01.10–30.04) E–R 8–17 ja L, P 8–14.
Päästearmee MTÜ Tartu korpus (Sõbra 48) jagab pühapäeviti kell 19.30 kodutute varjupaigas (Lubja 7) suppi (toiduabi jagatakse ka kohapeal neljapäeviti alates kella 13st).
EELK Tartu Pauluse kogudus (Riia 27) jagab toidu- ja riideabi esmaspäevast laupäevani kella 11–13.
Öömajateenust pakub SA Varjupaik (Lubja 7). Suveperioodil avatud 19–8 ja talveperioodil 17–8 (mahutab 70–80 inimest). Alates 2008. aasta septembrist on soovijale 500 krooni eest kuus võimalik tagada ööpäevaringne voodikoht kolmeses toas.
MTÜ Jumalalaegas (Peetri 26) osutab koostöös tööturuameti Tartumaa osakonnaga töötreeningu teenust (individuaalne tööotsimiskava).