Rubriik: Kultuuri elu

Vigala altari ja kantsli juhtum näitlikustab – paraku väärtuslike kiriku- ja kultuuriajaloo objektide arvel – vähemalt kahe probleemi olemasolu.

Esiteks seda, et on vajakajäämisi kaasaegses teoloogilises hariduses. Teiseks on ilmne, et ka muinsuskaitsealaseid teadmisi pole ikka veel jõutud viia ajalooliste objektide valdajateni. Mõlemad on kurvad tõdemused ja neile tuleb kiiremas korras reageerida.

Et sellega alustada, tuleb kõigepealt meelde tuletada, missugune oli altari ja kantsli kui teoloogilise ja kunstilise objekti tähendus.

Vigala altari teoloogiline ja kunstiajalooline kontekst

Luterliku kiriku traditsioonis on altaril kui sakramendi jagamise paigal eriline tähendus. Kui Martin Luther eitas piltide kummardamist, siis liturgias ei alahinnanud ta neid ometigi: pildid, mille all ta mõistis nii maalitud kui ka plastilisi figuure ja stseene, aitasid pühakirja mõista ja seetõttu pidas Luther neid ususõnumi edastamise olulisteks abivahenditeks.

Pildid olid Sõna kaaslased, tegid selle sisu arusaadavaks ka neile, kes lugeda ei mõistnud. Nad garanteerisid sisu mäletamist ning olid muu hulgas abivahendiks katekismuse õppijaile. Luterlikus «pilditeoloogias» illustreerisid kirikusisustusel kujutatud pildid seda, millist liturgilist funktsiooni üks või teine objekt täitis.

Nii ka Vigala Maarja kiriku altaril. 1680. aastatel valminud altariseina vorm manifesteerib kristluse triumfi ning on tuletatud kahest ülestikku asetatud triumfiväravast. Altari pildiprogramm ehk ikonograafia viitab altari tähendusele.

Algselt oli altari keskteljel kujutatud Püha Õhtusöömaaega (asendati 19. saj pildiga Kristusest Ketsemani aias)   mis Lutheri arvates väljendas kõige täpsemini armulauasakramendi sisu ja mis oli ka Eestis 16.–17. sajandil valminud altaritel kõige sagedamini keskseks pilditeemaks.

Õhtusöömaaja maalist mõlemal pool seisid Kristuse sõnumi edasikandjad ja vahendajad – apostelvürstid Peetrus ja Paulus. Altari ülakorruse maalil kujutatud Kolgata stseen viitab Kristuse ohvrisurmale ning lunastusele.

Sõnumi võimendamiseks on altaril kujutatud ka vooruste allegoorilisi figuure: põhikorrusel paiknevad need triumfiväravat toetavatel sammastel, kust leiame sammast hoidva Meelekindluse (Fortitudo) ja  tallega Alandlikkuse (Humilitas), Kolgata-stseeni kõrval seisavad täisfiguuridena kinniseotud silmadega Õiglus (Justitia) ja ankruga Lootus (Spes) ning selle kohal karikaga Armastus (Caritas) ja ristiga Usk (Fides). Altariseina tipus võtab kogu sõnumi tähenduse kokku pelikan, kes on Kristuse ohvrisurma võrdkuju, viidates ühtlasi ka lunastusele.

Kantsel

Kantsel levis põhjapoolses Euroopas seoses reformatsiooniga, kui muutus oluliseks, et kõik kirikusolijad saaksid osa Sõnast. Et jutlus kõigile kuulda ning jutlustaja näha oleks, paigutati kantsel suurtes kirikutes sageli lausa pealöövi keskele. Maakirikutes asetses kantsel tavaliselt võidukaare all, moodustades nii ka visuaalse sideme sakramendi jagamise kohaga.

Ka kantsli teoloogilis-ikonograafiline programm kujunes luteri kirikus tema funktsioonist lähtuvalt. Vigala kantsli korpusel on kujutatud Kristust Salvator Mundi’na, temast ühel pool seisavad käsulaudadega Mooses ja evangelist Luukas, teisel pool apostel Paulus ja üks atribuudita figuur. «Tegelaste» valik avab «Seaduse ja armu» teema sissetoomisega evangeelse kiriku ususõnumi, mida jutlustaja kantslist edastas.

Kantsli korpust toetab nn salomonica sammas, mida legendi järgi esmakordselt kasutati Salomoni templi juures. Keerdsambal väänlev viinapuu viitab ühtlasi kirjakohale «Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik» (Jh 15:1).

Niisiis toetus Sõna jagamine kantslist Kristusele endale. Kolmandat korda viidatakse talle kantsli kõlaräästal, kus ta seisab võidulipuga, ümber kannatusriistadega inglid. Kõlaräästa sõnum on evangeeliumide peasõnum: oma kannatustega tagas Kristus inimkonnale lunastusvõimaluse.

Vigala altar ja kantsel tehti Königsbergist Tallinna saabunud Christian Ackermanni töökojas. Ackermann oli Eesti 17. saj II poole ja 18. saj alguse sakraalkunstis võimekaim meister. Tema töökojast on pärit  Tallinna Toomkiriku, Hageri, Järva-Madise, Simuna jt Eesti kirikute altarid ja kantslid.

Nende kunstiajaloolist tähendust on pikemalt käsitletud juba 60 aastat tagasi, mil ilmus Tartu Ülikooli professori Sten Karlingi raamat «Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und des Barocks in Estland» (1943). Eesti Kunstimuuseumi teadur Tiina-Mall Kreem kaitses 1999. a Ackermanni loomingust magistritöö.

Muutmine peab olema läbikaalutud otsus

Praegusel juhul peab muidugi küsima ka värvi kohta. Kui oluline osa oli selle kanda? Värv on üks kunstilisi, aga ka teoloogilisi (mõelgem nn liturgilistele värvidele) väljendusvahendeid, mis on tervikust lahutamatu, värvivalik pole kunagi juhuslik, vaid töötab sisule kaasa.

Missugune oli Vigala altari ja kantsli algne polükroomia, on raske uuringuteta öelda. Igal juhul ei saa otsustada juhuslike «kraapimiste» alusel, ka värvisondaa˛i võtmine nõuab professionaalset oskust.

Teiseks, Vigala altari ja kantsli seisund oli enne praegust sekkumist hea ning põhjust hilisemaid, ilmselt 19.–20. sajandist pärit ülemaalinguid veelkord üle maalida ei olnud. Muinsuskaitse üks põhimõtteid on mitte sekkuda seni, kuni see on hädavajalik objekti säilimiseks. Väärtuslikku teost ei tohi põhjuseta häirida, mida vähem seda teha, seda enam on kindlustatud selle säilimine.

Vigala kirikusisustuse juhtum on kurb pretsedent, mille kordumist peab püüdma vältida. Nii kiriku kui ka kultuuri jaoks on oluline hoida kunagi tehtut sellisel kujul, nagu see meieni on jõudnud. Kunagi tehtus, antud juhul altari ja kantsli ülemaalingutes, kajastuvad samuti konkreetse ajastu teoloogilised ja kunstilised arusaamad. Nende «tagasipööramine», algse polükroomia taastamine, peab olema põhjalikult läbikaalutud ja toetuma asjatundjate ühisele otsusele. Põhjuseks ei saa kindlasti olla kellegi emotsionaalne otsustus, mille tulemus on 17. sajandi altarikunsti traditsiooni tundja jaoks kindlasti ebaadekvaatne. 

Krista Kodres, Eesti Kunstiakadeemia kunstiajaloo professor