Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Nõdergi palve võib kallutada kaalukeelt Elule

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Lk 7:11–16
Tänane lugu pakatab tundeist, draamast ja imedest. Siia on kokku pakitud Iiobi (raamatu) lugu, kus peategelaseks üks nimeta naine/ema. Nimetagem ta näiteks Anuks. Veel nüüdki on ta noor (usklik), enamik elust alles elamata. Ju pidi ta tanu alla saama õige vara, ehk 15-selt. Saama seega naise rollis Inimeseks, lugupeetavaks, abikaasa satelliidina toonaste tavade järgi. Anu õnnistust kroonis aasta hiljem lapse, liiati poja (!) sünd. Elu kui lill …
Siis aga juhtus midagi ootamatut. Vaevalt puhkeda saanud armastuslugu katkes äkki. Kallim hukkus, nägemata oma poju esimesi kobavaid samme. Anu unistus saada esmikule seltsiks veel palju vendi-õdesid jäigi unistuseks. Lesestumisega kaotas noor naine oma „õigsuse“, võimaluse olla sookaaslastega samaväärne. Nainis, mis sama mõõtu kui Puhja, kus ise elan, hakkasid levima jutud, et asi pole õige. Ju Jumal karistas, ju oli põhjust. Kus suitsu, seal tuld. Nagu nüüdki, kui kedagi kuriteos kahtlustatavana marineeritakse meedias ja ’organites’ aastaid. Mis elu see on?
Kuid Anu oli vapper. Hambad ristis, armualusena jäetud viiendaks rattaks äia-ämma majja, pühendus ta pisipoja üleskasvatamisele. Ikkagi esimene, ikkagi õnnistatud. Helluse, mida oma mehele jagada ei saanud, kinkis Anu nende lapsukesele. Mõistagi sugenes sellisest suhtest eriline kiindumus ema ja poja vahel. Ikkagi 15 aastat lähestikku koos, mil nooruk pidi mehistuma varakult, täitmaks kadunud isast tühjaks jäänud kohta. Eks temast pidigi emale, kes veel üksikvanem, saama nagu asendusabikaasa. Sest tollal sai naine olla Inimene vaid mehe/poja kaudu. Nooruk oli Anule enamgi kui pensionisammas. Kohe-kohe oli lõppemas Anu elus põlualuse ja haletsevate pilkude aeg – viimaks saab temagi sama uhkelt pilgu üles lüüa kui kõik teisedki. Sahistatagu siis veel „Jumala karistusest“, mõtles Anu elevilpõlglikult.
… Ja siis lõi ühtäkki Jumala (?) välk täpselt samasse majja. Nagu enne, tappes mehe, nüüd poja. Ainsama. Tappes ka pojaga kaasas olnud õnnistuse. See ei saanud olla juhus, pime absurd. Anu mõistis, võttis omaks, et ta on tõesti Jumalast neetud. Miks küll ometi?! Anu andnuks hinge tagant viimasegi, et seda teada saada. See teadmatus kõrvetas seestpoolt lakkamatult. Nüüd jäi veel üle elada need tunnid, vankudes poja elutu keha järele surnuaiale, ja taluda teiste võõristavaid pilke ning nutunaiste hala. Et siis sulguda. Endasse. Elust välja. Et õppida elama mitte õnnistuse, vaid needusega.
Vaevalt suutis Anu märgata kummalist võõrast, kes ilmus korraga välja ja tegi midagi kummalist: pani käe külge rüvedale surnuraamile, saades nõnda Surma mürgiväest ka ise määritud. Ei tajunud Anu tolle võõra ainitist pilku endal, mis tast läbi puuris. Ega aimanud, et temaga sama noor parimas eas mees mõistis naise põhjatut ahastust – hüljatust, mis sai mehele endale osaks mõne aasta pärast, kogedes vääramatut vabalangemist Surma sülle.
Jeesus mõistis. Midagi temas kihvatas. Pealtnäha süütu surnuraami puudutus ei peatanud ainult matuserongi, vaid osutus väljakutseks Surmale. Sellest sekundist tähendanuks taan­dumine Jeesusele allajäämist. Vaimne kaar­leek, lühiühendus. Kes keda? See oli usu ja meelevalla küsimus. Kas Isa-Looja vägi toimib ka nüüd, pärast igiammust Ilmamaa rajamist?
Kirjutan neid ridu ajal, mil sain ehmatava napi sõnumi: üks mu elatanud sõber oli kokku kukkunud ja haigemajja viidud. Ei enamat. Muide, just samal hommikul äratas mind unenägu, kus seesama mees raskelt vigastatuna mult abi anus. Muidugi hakkasin tema pärast palvetama. Aga kuidas? Hirmuga, aralt? Uneilmutus heidutas. Või meelevallaga? Esmalt tuli kokku koguda oma usu riismed, minu kui Jumala poja usaldus vaimuvõitluseks „kes keda?“. Kogesin siis enda armetust ja Jumala suurust. Adusin, et olen ühenduslüli ses heitluses ja et minu nõdergi palve võib kallutada kaalukeelt Elule. Et minagi tohin sõidelda Surma.
Jeesuse palvetegu ei olnud pelk tervendusakt. Me ei tea, kuidas kasutas surnuist äratatud mees oma uut võimalust. Kas sel ongi tähtsust? Viimaks pidi ta ikkagi surema, nagu me kõik. Kuid Anu sai tagasi mitte ainult oma poja, vaid veel enam – iseenda, oma elu tähenduse. Mida oleks tahta enamat kui rõõmu endast ja ligimestest siin Issanda päikese all? Austades seeläbi Teda seal kõige oleva tipus.
Mõtlen ühtlasi moodsa aja Anudele, kel on sisemine segadus suuremgi kui meie loo Anul. Raske on kõrvalt aidata inimest, kes ise ei taipa, kui väga ta abi vajab. Rääkimata selle küsimisest. Andku Püha Vaim meile tundlikku silma ja südant märgata, ligi astuda võõrale murele ning sekkuda-puudutada midagi, mis meile tüli tõotab tuua. Nähkem oma võimaluste pilu – olgu unes või ilmsi – ja kasutagem seda. Sellesama meelevalla ja söakusega, mis ei tule meist endist, vaid mida antakse ülalt noil kriitilistel hetkedel Elu ja Surma vahel. Imesid sünnib ka täna…
kuusemaa

 

 

 

 

 
Tiit Kuusemaa,
Puhja koguduse õpetaja