Rubriik: Järjejutt

28. augusti hommik on endiselt päikesepaisteline. Läheme koguduse väikesesse raamatukokku, et ette valmistada venekeelsed palved piduliku jumalateenistuse jaoks. Inimesed kogunevad varakult. Nad on kenasti, pidulikult riides, on tunda päeva erilisust. Joškar-Ola koguduses lõpeb üks etapp. Juha Väliaho peab oma viimase teenistuse kogudust teeniva vaimulikuna ning siirdub koos abikaasa Anuga uuele töökohale Birskis.

Jumalateenistus algab tavapärase laste ja noorte õnnistamisega kooliaasta alguseks. Juha viimane jutlus räägib halastajast samaarlasest. Kogudus laulab vene ja mari keeles. Meie Kirsti Malmi teenib kaasa Aleksander Smirnovi õnnistamisel Udmurtia katehheediks Iževskis. Jah, see on meie kannatlik ja abivalmis bussijuht Saša. Kui palju võib ühes inimeses peidus olla.

Pärast kirikupalvet, milles osaleme seitsmekesi, saab kogudus sõna tänuks ja hüvastijätuks. Misjonikeskuse delegatsioon kui külaline saab oma kingitused ja sõnad esimesena üle anda. Räägime, et mõistame kurbust, mida põhjustab armastatud inimeste lahkumine, ja näeme samas, et kogudus on küps Jumala abiga iseseisvalt toime tulema.

Lahkumiskingituse teevad diakoonia ja noortetöö juhendajad. Esinevad lapsed ja noored, kes on meisterdanud vahva albumi. Mälestusi jagab tulevane Joškar-Ola vaimulik. Koguduse hulgast tõuseb püsti inimesi, kes on teinud Anust ja  Juhast luuletusi, kus tänatakse neid südameheaduse eest. Riimitud on «bojevaja estonka i horoši fin», tõlkes «võitlev eestlane ja hea soomlane». Selline kooslus on andnud tõeliselt austusväärse tulemuse. Lauldakse ja mängitakse kitarri.

Kõigest kumab läbi sügav tänulikkus ja leppimine tõsiasjaga, et Anu ja Juha peavad edasi minema. Nende usk on tugev, nad ei toetu ainult inimestele, vaid Jumalale. Kogudus elab. Kogu jumalateenistus kestab neli tundi, inimesed on vaiksed ja rahulikud. Anu räägib lõpuks oma tunnetest ja ütleb, et tuleb siia  kirikusse edaspidi külalisena, sest Juha jätkab Uuralimaa praostina ning Joškar-Ola jääb praostkonna keskuseks. Samuti nagu kahekordne külalistemaja võõrustab ka edaspidi lahkelt kõiksugu seminare ja laagreid.

Ühiselt soovime, et uue vaimuliku Vladimir Botškovi töö oleks sama õnnistusrohke kui Juhal ja Anul. Pärast on muidugi ühine teejoomine. Joškar-Olas saab teed juua ka otse kirikus, sest sealgi on pisike köök.

Ärasõit! Viimased kallistused ja aadressivahetused. Saša kehastub jälle bussijuhiks ja viib meid jaama. On kummaline lõpetatuse tunne. Joškar-Olas nähtu tundub ideaalina. Andku Taevaisa tarkust seda hoida.

Otsige esiti Jumala riiki

Misjonärid Anu ja Juha ning Liliann ja Hannu taotlevad esmalt jumalariiki, kõik muu tuleb peale selle. Armastus teeb inimese ilusaks. Kõigis neis taredes Joškar-Olas, Birskis või Siberi avarustes, kus jumalateenistusi peeti, oli selgelt ja eksimatult tunda Jumala Püha Vaimu kohalolu.

Armsad tugikogudused, palvetage jätkuvalt oma misjonäride eest. Tuhandete kilomeetrite taga teevad nad tegelikult hiiglaslikku tööd, et täita Jumala tahet – viia rõõmusõnum kõigini, kes kuulata tahavad.

Palvetagem, et nad ei väsiks olemast lakkamatus osaduses Isaga, sest ainult nii leevendub nende igatsus kodumaa ja omaste järele. Palvetagem ja tänagem Jumalat meie soomlannast misjonäri Kirsti Malmi eest, kes oskas sellest kümnest päevast teha mitte turismireisi, vaid üksteisest hooliva osadusmatka Isa kuningriigi tundmiseks.

(Lõpp.)

Sirje Aavik, Simuna koguduse misjonisekretär