10. oktoobril 83. sünnipäeva tähistanud Erich Talve ütleb naerulsui, et temal täitub sel sügisel eriline tähtpäev – 65 aastat esimesest vangistamisest. Ta on elurõõmus ja huumorist pakatav, valmis oma sündmusterohkest elust mahlakas keelepruugis tunde vestma. Kuni 1937. aastani kandis ta nime Erik Timpmann, sest ajast edasi Erich Talve nime. Ta on Iisaku koguduse liige, kuid elades Tartus, tegutseb siinse Peetri kiriku juures.

Paljut läbielanud Erich Talve jutustab oma noorusasjast, 65 aastat tagasi juhtunud sündmustest, et oli just lõpetanud Valga reaalkooli ja läinud raudteele tööle, kuna isa töötas seal. Ühiskonnaelus olid äsja toimunud pöördelised sündmused: 21. juunil oli võimule tulnud kommunistlik valitsus, idanaabri käepikendus. Tulevaste sündmuste ulatust ei osanud veel keegi arvata, ent kohanemisaega ei antud.

Noorkotkalik õiglus ja noorusägedus

Erich räägib, et Valga Jaani kiriku seinal oli Paju lahingus kolonel Kalmi juhtimisel osalenud põhjapoegade mälestuseks marmortahvel, mille juures noorkotkad ja skaudid andsid vandetõotust. Ühel õhtul tulnud klassivend Johannes Koop teatega, et mälestustahvel kavatsetakse purustada ja kutsus teda noorkotkaste grupiga välja. Soov oli  hävitustöö ära hoida.

Uued linnajuhid Päss, ikka veel triibulises vangiriietuses, ja Oinas (parteiorganisaator ja linnavalitsuse esimees; lõuna-eesti murdes on päss ka oinas) pidasid kiriku ette kogunenud rahvale ässitava kõne, samal ajal tuli õpetaja Arnold Tammik vaatama, mis kiriku juures toimub. Ta öelnud vaid: «Issand, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad,» ja läinud vaikselt minema.

Tahvli purustamine ei läinudki libedalt – Erich ja Johannes Koop olid haamrid ära rikkunud, aga mis ette võetud, pidi ometi tõeks saama. Mälestustahvel purunes lõpuks brigadir Paatsu löögist ja puhkpilliorkester hakkas «Internatsionaali» mängima, pillihelide sekka aga kostusid tornist  matusekellad. (Vanade fotode alusel taastatud tahvel avati 31.1.1999.)

Õpetaja Tammiku poolt oli see kangelastegu, ütleb Talve. Õpetajat küll noomiti ja ähvardati, aga tal oli parteikomitee sekretäri allkirjaga luba kella lüüa – kadunuke seisis kirstuga pühakojas.

Ajalehes «Valga kommunist» ilmus toimunust ülevaade, milles aga noorkotkaid pilgati, et nad ei suutnud kaitsta tahvli purustamist ja pidid jääma lollikestena pealt vaatama. Reaktsioonina tekkis Valgas põrandaalune rühmitus Maha Kommunism, kes hakkas välja andma lendlehte. Selle taga olid kolm noort: koolivennad Erich Talve, Johannes Koop ja  Luulik Kokamägi Säde teatri juurest, viimane joonistas karikatuure.

Siinkohal naerab aastates vanahärra, et noored on noored, rumalad ja natuke edevad, tahavad silma paista. Nad kirjutasid lendlehtedele alla kooliaegse pseudonüümi Oru Otud (Koop ja Talve elasid Oru tänavas) ja nii langes Johannes Koop varsti uurijate kätte. Ta sai niisuguse keretäie, et andis ka kaaslase nime üles.

Rätsepa oskused ja võim

Mõne nädala pärast vahistati ka Erich, siis hakati karikatuuride joonistajat otsima. Noormehed väitnud, et nad ise joonistasid. Pandi siis paber ette, et joonista. Aga mida sa joonistad, kui ei oska, ütleb vanahärra nüüd.

«Uurija vihastas ja ütles, et nurgas on matt, lased sinna põlvili ja hakkad herneste peal issameiet lugema. Ta lõi mulle suure jõuga põlveõndlasse, kukkusin kotile, aga seal olid hoopis klaasikillud. Sain haavad, mis on siiani alles, aga ikka ei tunnistanud.»

Edasi viidi noormehed Tallinnasse Pagari tänavale. Talve sattus juudi soost uurija Idel Jakobsoni, endise rätsepa alla. «Mul pritsiti riided märjaks, mässiti vaiba sisse, raadio keerati kõvaks, et midagi tänavale ei kostuks. Ja siis peksti, ka ajas uurija jalavarba alla õmblusnõelu. Ei murdunud mina ega murdunud Koop,» meenutab Talve õudusöid. Ja lisab, et on siiani hädas, kuna deformeerunud küüs tekitab valusid.

Siis aga juhtus erakordne sündmus. Koridori otsas oli kahel pool klaasust valvur ja kui tema oodanud parasjagu seal ülekuulamisele minekut, varises temaga ühel pool ust seisnud valvur kokku.  Teine valvur tulnud kaaslast vaatama, uks jäänud lahti ja hirmust ülekuulamiste eest kõndinud Talve majast välja, seljas Valgast antud triibuline vangikostüüm.

Unustatud vahejuhtum

Isa vend Endrik elanud Lasnamäel, nii hiilis ta vargsi sinna. Sugulastele valetas ta, et lasti lahti, onunaine Paula kinnitas veel, et ema oli käinud Ülemnõukogus sugulase juures armuandmispalvega. Tema õemees Erich Kadakas oli presiidiumi aseesimees, ema oli läinud tema juurde. Tädi oli õnnelik ja lubas hommikul riided otsida.

Vastu hommikut sõitis maja ette Willis – Erich Kadakas tulnud Paulalt raudteel teeniva mehe kohta uurima, et see pealtkuulajaks hakkaks. Paula öelnud, et ah, kuskil õllepudeli taga on ja hakanud siis tänama, et Erich vabaks sai.

Kadakas helistas muidugi kohe Pagari tänavale, sõimas kellegi läbi, et kuidas te töötate. Julgeolekuminister Boris Kumm oli vihane, et kui lasete poisikesel ära joosta, mis veel teistega saab. Noormees viidi üle Patarei vanglasse ja pandi teine uurija. Ärajooksmisest ei räägitud sõnagi, Kokamäe järele enam ei päritud, karistuseks määrati § 58 alusel 5 aastat – 25 ei olnud tol ajal veel moes.

Arreteerimisorden anti välja 23. oktoobril 1940, vabanema oleks ta pidanud 1945. aasta samal kuupäeval, vabastati aga 28. märtsil 1946. «Seega oli mul 5 kuud rohkem elamusi,» naerab Erich Talve tagantjärele.

Elu õppetunnid

Eestlastest «kurjategijaid ja riigipöörajaid» saadeti Leningradi jaotusvanglasse. Seal formeeriti tapp, 210 inimest, enamasti vanemad ärimehed ja riigiametnikud, Vorkutasse jõudes oli neid järel kümmekond.

Rongiga Petšoorasse oli umbes 700 km sõitu, edasi aga läks tee 350 km jalgsi Ust-Ussasse töölaagrisse nr 59. Oli küll kitsarööpmeline raudtee, aga ega seda kui suurt väärtust saanud vangide jaoks kasutada. Päevane marsruut oli kuni 35 km ühest komi külast teise.

Ust-Ussa laagri ülem Mark Retjunin oli koloriitne kuju, endine vang. Ta oli Moskvas pankasid tühjendanud ja andnud raha kommunistlikule parteile. Jätnud osa sissetulekust endale, sattus laagrisse, oli usalduse võitnud ja oli nüüd ise ülemaks saanud.

Retjunin kuulutas välja, et nii mitu protsenti vahialused plaani ületavad, nii palju varem saavad nad koju. Moodustati eestlaste rühm, brigadiriks sai Tallinna politseikomissar Valter Pärli. Kartuses protsenti alla viia teda kui poisikest brigaadi ei võetud – nii sattus Talve vargapoiste brigaadi lähedalolevasse sadamasse toidukraami laadima.

Nemad õpetasid noormehele, kuidas elada. Tööpäeva lõpul visati NKVD meestele mõeldud tünn alla pargasele, aga tünn lihtsalt läks puruks. Sisu jagati valvurite, brigadiride ja vangide vahel. Nii saadi püksisääre vahel laagrisse kalu tuua, osa eesti meestest ei pidanud enam tööle ja näljale vastu ning käisid ambulantsist jõuetuse lehte küsimas. Toodud paladest oli kasvõi pisutki leevendust.

Sügisel, kui metsa ümberlaadimine lõppes, saadeti osa laagrit edasi Vorkuta poole. Iga päev kõmbiti 10–15 km ühest raudteede ehitajate laagrist teise, kokku 450 km. Liiprite alla olevat maetud 30 000 poola surnut, kes raudteed ehitades vastu ei pidanud.

Aga Mark Retjuninist veel. 1942 jaanuariks oli laagrisse jäänud umbes 200 kinnipeetavat, üle poole neist poliitvangid. Ta organiseeris vangidest grupi ja ühel laupäeval, kui valvurid olid saunas, keerati uks tagant lukku, topiti riided ahju, võeti relvad üle ja mindi üle jõe linna vallutama. Erichi tapist laagrisse jäänud ingerisoomlastest ühines grupiga 5–6 meest. Ettevõtmine ebaõnnestus...

Ellujäämiskursus

Laagris juhtunust on vanahärral palju pajatada, ikka teeb ta seda läbi huumori ja naljakaid momente esile tuues. Elu oli muidugi rohkem kui karm, ent oli ka õnnelikke juhuseid. Üks selliseid oli, kui noormees kurnatusest hospidali pöördus ja seal medõdede kursusele sattus – meditsiinipersonalist oli laagris suur puudus. Kasuks tuli kunagi läbitud samariitlaste kursus.

Et rohuteadlase kutse ja elu «medbrati» omast huvitavam tundus, keskendus ta sellele. Päevad muutusid rohtusid segades ja haigete eest hoolitsedes kergemaks, ka said barakikaaslased tänu temale pisut rohkem leiba – lahkunud jäid veel paariks päevaks toidule, enne kui nende surmast ülemustele ette kanti ja nad maha maeti.

Paljud kaasvangidest ei mäletanud nälja tõttu enam oma nimegi, meenutab ta. Tagantjärele ei mäleta vanahärra, kas mõte surnuid varjata tuli temalt või Valter Pärlilt, kes nüüd medstatistikuna pidas vangide vajaduste üle arvet.

9. mai 1945 oli suur võidupäev ja täis lootust amnestiale. Ent uued tapid  tõid hoopis laagrisse banduuralasi Ukrainast, saksapoisse Ida-Saksamaalt, eestlasi: metsavendi, omakaitse ja leegioni mehi, nende varjajaid. Barakid olid lõhki minemas, kaevandus ei tundnud puudust tööjõust. Laagri ülem sai majoriks, mingi ordeni rinda.

1945. a lõpus said vangid kirjutada esimese kirja. Loodi kontakt omastega, 1946. a alul tuli kodustelt esimene toidupakk. Vorkuta linn kasvas.

Linnas asutati apteek, juhatajaks määrati parteilane, aga rohuteadlast oli ka vaja, nii võeti laager appi. Kui laagrisse saabus tapp Leedust, oli vangide eshelonis üks proviisor. «Näete, mille üle vahel laagris rõõmu tunti,» kommenteerib olukorda Erich Talve.

Laagri apteegi koosseis oli kirju: juhataja juut Gig Moisejevitsh oli eluaegne sunnitööline, assistent leedukas, õpipoiss Talve eestlane, pudelipesija ukrainlanna.

Amet kogu eluks

28. märtsil 1946 anti Talvele lõpuks vabaks laskmise paberid, aga otsuses oli lause: sundasumine Vorkutas, töökohaks laagri apteek. Gig kauples noormehe kahe vahetusega tööle ja elada võis ta apteegi tagaruumis. Söömas käis ta linna sööklas.

Sellest ajast meenub talle lugu mustsõstramoosist, mida toodi laagrisse suurtes tünnides, et võidelda skorbuudi vastu – see oli lausa kingitus. Tünne leotati vees enne kaalumist ja nii saadi suurem kaal – vahe söödi ära ja jagati kaaslastele. «Mul olid vatikuue varrukates salapeidikud, kust vatt oli välja võetud, kõik moosi täis.»

Lõpuks saabus siiski oodatud tund, kui kodumaale võis naasta. Kaudselt aitasid sellele kaasa Ameerikast saadetud abipakid – Erichile määratud pakis oli neli siidkleiti, mille eest vangla naised organiseerisid talle kojusõiduks raha. Valter Pärli aga ajanud vabastamispaberid nõnda, et seal seisis mustvalgel: Erich Talve on töötanud farmatseudina. Aastaid oli tal selleks ajaks kogunenud 24.

Veel enne lahkumist kohtus ta uue tapiga laagrisse toodud onu August Aednaga, Vabadusristi kavaleriga. Tapis oli ka Andres Tarandi lell.

Eestlane Jaan Teder, saanud karistuse Tallinna Reaalkooli ausamba kaitsmise eest, ajas samuti paberid korda, et kodumaale sõita. Nendega liitusid kaks lätlast, et üle Eesti Riia poole sõita. Nad jõudsid Tallinnasse 1946. a septembris. Oli veel ilus suveilm, meenutab vanahärra.

Vabaduses, kuid mitte vaba

Tööle asus ta Tallinna keskhaigla apteegis, elada tohtis aga 60 km kaugusel pealinnast. Elupaigaks sai Keila. Ööseks Tallinna jääda oli keelatud. 1948. aastal lõpetas Erich Tallinna Meditsiinikooli farmatseudina ja sai abiproviisoriks. Elu kulges oma rada ja 13. jaanuaril 1949. a abiellus ta sama haigla operatsiooniõe Helga Mooriga.

Seegi on üks eriline juhtum Erichi elus: kuna ta pidi igal õhtul rongiga Keilasse sõitma ja seda jälgiti kiivalt, oli võimatu abiellumist tähistada. Erich võeti kinni ja viidi raudteejaama miilitsaosakonda, et teda rongile panna. Helga tuli mehele järele ja nii veetsid nad pulmaöö raudteejaama kartseris. Pool neli vastu hommikut laskis opipiiritust saanud valvur nad minema – Pagari tänaval oli tööpäev lõppenud.

Nõukogude propagandat kroonis aga järjekordne vahistamiste laine, inimjaht 1949. aasta märtsis. Keskhaigla apteegi juhataja Stokkebi andis Erichile igaks juhuks vaba päeva lootuses teda siiski veel näha. «Kui siis tööle ilmusin, küsis keegi naljatades: «Missuguses jaamas sa rongilt maha hüppasid, kas enne Narvat?»»

Ent seaduserõngas tõmbus temagi ümber koomale – anti käsk ta vallandada ja otsida töökoht väljaspoole Tallinnat. Kuni ühel päeval tuli Helga Stokkebi juurest hea uudisega, et tolle vanal ülikoolikaaslasel, Kose apteegi juhatajal on vaba koht. Alevis oli apteegi juhataja Makari tuttaval katusealune tühi, sellest sai uus elukoht.

Jumalasõnaga teele

Aga 30. juunil 1949 arreteeriti ta Kosel metsavendadele edasi antud sidemete ja retseptide eest. Nüüd olid kambrikaaslasteks metsavennad, nende toitjad, Saksa sõjaväes ja Eesti leegionis võidelnud, vangilaagritest elusalt tagasitulnud.

Pagari tänavale sattus ka haigla kirurg, Helga töökaaslane dr Järvekülg, kes opereeris metsavendi. Kuna temalt ülestunnistust ei saadud, jäi süüdimõistvaks otsuseks vabatahtlik osavõtt Vabadussõjast. Ta suri Narva vanglas. (7. septembril 2001 paigaldati keskhaigla fuajeesse tema mälestuseks mälestustahvel.) Sama süüdistus esitati Erichi isale, kes lahkus siitilmast vangilaagris 1949.

Talve määrati taas viieks aastaks asumisele, nüüd Kasahhi NSVsse. Ta meenutab, et Leningradi jaotusvanglas oli ühes kambris Kadrina kirikuõpetaja Henn Unt (1903–1986).

«Ei tea, mis imeväel oli ta suutnud taskus hoida Uut Testamenti. Vist ei osanud vangivalvurid õieti õpetaja talaari läbi otsida.

Pühapäeviti pidas ta jumalateenistust. Vahel läksid päevad segi ja mis sellest siis paha oli. Selleks ajaks jäi ülemisel naril kaartide tagumine ja hirmus vandumine seisma, sest pastor tõlkis jutluse ka vene keelde. Lahkuvaid mehi, keda hõigati välja uue tapi  koostamisel, saatis ta ära jumalasõnaga. Ja mille muu peale oli vangidel veel loota?»

Abruusiväljalt maalriks

Uueks asukohaks sai Akmolinski raudteelaste abimajand. Helga oli Stokkebi soovitusel saanud Riisipere lastekodusse medõeks. Kui võimalus tekkis, hakkas Erich talle tööle kirju saatma, aga see oli suur viga. Helga tööraamatusse tehti sissekanne – rahvavaenlane, ja lasti päevapealt lahti. Uue töökoha sai ta tuberkuloosihaiglasse Hiiul.

Erich haris kaugel arbuusipõldu, töö ei istunud talle sugugi ja 1950. a suvel, kui komandant käis põldu üle vaatamas, ütles ta selle ka välja. Sellepeale sai ta sovhoosi nr 5, mis asus Atbasari linnale 150 km lähemal, maalriks. Teiste objektide kõrval ehitati ka haiglat ja Erich hakkas rääkima, et apteeki oleks kah vaja. Endale elupaigaks ehitas ta savist onni.

Helga otsustas mehele pärast eluks ajaks asumisele mõistmist järele minna, jättis töö pealinnas, pakkis kohvrid ja asus teele. Nagu saatuse iroonia – seegi vähene varastati Tšeljabinskis postkontoris, kust Helga mehele telegrammi saatis, et keegi Atbasari jaama vastu tuleks. Alles jäi vaid tädi kingitud Piibel.

Haiglasse saadi ka personal, vanemõeks sai Helga, apteekriks Erich. 29. veebruaril 1952 sündis nende esimene poeg Enn, jõulude ajal pani Helga pisikese lapsekäe Piiblile ja ristis poisi.

7. septembril 1953 vabastati Erich endiselt töökohalt ja määrati rajoonikeskusesse Kurgalžinosse apteegi juhatajaks. Otsusega nr 118 5. augustist 1954 vabastati ta Akmolinski apteekide peavalitsuse teenistusest ja pere võis koju naasta – sündinud oli veel üks poeg. Akmolinskis peatuti veel tsaari ajal siia rännanud eesti peres ja kingiti neile Helga Piibel.

Lõpetuseks ütleb Erich Talve: «Uskuge või ärge uskuge, kui ma 15. septembril 1954. aastal Apteekide Peavalitsuse Tartu osakonnas tööd sain, siis aitas mind tööraamat.» Seal oli sissekanne: töötanud aastatel 1950–1954 Akmolinski oblastis uudismaal. Teda võeti vastu kui kodumaa patriooti.

Veel on elus pärismaalasi, kes teavad rääkida, kuidas mööda I˛ma jõge sõideti ehtsate muinasvene lotjadega, sada meest pardal, kes ka ise sõudsid. Kuidas mööda Petšoora ja Ussa jõge tuli armsasse laagrisse minna kaluripaatidega. Ka Vorkutasse viidi vange pargastega, suurte pargastega Adzvavomi, seal oli Vorkutlagi laadimispunkt, kust tuli edasi liikuda lamedapõhjaliste pargastega, reis kestis kümme päeva, pargas kubises täidest ja konvoi lubas ükshaaval trümmist välja tulla ning täisid vette raputada. Paaditapid ei jõudnud ka sageli otse pärale, vahepeal oli ümberlaadimist, paatide vedamist ühest jõest teise, mõni ots tuli jalgsi teha.

Ka selles piirkonnas olid oma tapilaagrid – lattidest onnid või telgid – Ust-Ussa, Pomozdino, Štšlja-Jur. Seal valitses oma metsik kord, konvoil olid oma reeglid ning muidugi omad käsklused ja nõksud, kuidas vangide elu kibedaks teha.

Aleksandr Solženitsõn

«Gulagi arhipelaag», I osa, lk 458.

Kirjastus Eesti Raamat, 1990.

Rita Pokk