Esmaspäeval oli Põltsamaa kauaaegse kirikumuusiku Asta Kuurme 80. juubel ning kõik head sõbrad võisid külalislahkesse kodusse tervituseks sisse astuda.

Küllap võiks Asta Kuurmest kõnelda tuhande kandi pealt – igal juhul oleks see huvitav. Tema säravaid silmi, rõõmsameelset ellusuhtumist ning ustavust Issanda viinamäel on näinud kaasaegsed, lapsed, koguduseliikmed ja ka need, kelle jaoks ta on lihtsalt olnud justkui oma ema või vanaema.

Mõned tarkuseterad

Kui ma noore kristlasena üheksakümnendate algul Kuurmete koju maandusin, seal oma kehva füüsilist tervist praavitasin ja asusin vaimulikku identiteeti üles ehitama (Jumala ja pererahva abiga muidugi), siis sai mulle õige ruttu selgeks, et lisaks teadmistele, empaatiavõimele ja lihtsalt lahkele olemisele on kohalikku õpetajat Herbert Kuurmet õnnistatud ka targa ja taktitundelise abikaasaga, kes on seisnud hea kõige selle eest, mis kindlustaks ühise tandemi sujuva ja viljaka töö.

Just pereema oli see, kes vürtsitas minu uued teadmised ja vähese praktika mahlaka elukogemusega. Kahtlemata võin öelda, et olen täna paljuski oma tegu ja nägu tänu toonastele ühistele jutuajamistele, jalutuskäikudele ja tehtud töödele.

Olen mõelnud palju kordi ühele õhtule, kui pärast palvet ütles perenaine: «Põlvitades on parem palvetada, siis ei ole karta, et jääd tukkuma, ja on kergem keskenduda.» Tookord olin hämmastunud, sest vastuolu väsimuse ja säravate silmade ning pea taevaliku rahu vahel näis olevat ületamatu. Täna enam mitte. Proovige.

Mõned mälestuskillud

Sünnipäevalaps ise meenutab hea sõnaga oma vanaema, kes andis esimesed juhatused vaimulikul teel, ning muidugi Meeri Saart, õpetaja Paul Saare õde ning kogu nende lähemat suguseltsi, kelle juures sai klaverit õpitud ning heas vaimulikus osaduses kasvatud.

Õpingud Tallinna Inglise Kolledžis ja turvaline elurütm tuli pärast isa surma vahetada kooli ja märksa ebakindlama elu vastu Põltsamaal. Pärast kooli läbitud kursused ja varasem hea inglise keele oskus andsid noorele Asta Luigele selles linnas ka tööd ning elu viis jäädavalt kokku noore ja innuka kirikuõpetaja Herbert Kuurmega.

1950. aastat meenutab proua Kuurme kui pöördelist – kirik oli põlenud, pedagoogitöölt vallandati, kiriklast (hiljem ka leerimajast) pidi lahkuma (esimesed lapsed olid alles väikesed) ... ja novembrikuu esimesel pühapäeval tuli abikaasa  enne teenistust teatega, et nüüd on tarvis orelil mängida.

Täna teame, et kirik on üles ehitatud, Asta ja Herbert Kuurme on üles kasvatanud kolm tublit poega ja ühe toreda ja tubli tütre (sünnipäevalaps on ise mitmekordne vanavanaema), kiriklas käib elu ja Asta Kuurme on teinud aastakümneid head tööd Põltsamaa koguduse organisti ja koorijuhina. Peale kõige muu on maja Saare tänaval alati abivajajatele uksed lahti hoidnud. «Ise käin ka teisi vaatamas. Niisugust hingehoiu ja kodukülastustööd teen ma täna rohkemgi,» ütleb tähtpäevaline, «varem ei jäänud selleks kuigipalju aega.»

Kui te Põltsamaal Saare tänavale satute, et Asta Kuurmele külla minna, siis ei pruugi te teda parema ilma korral toast leida. Ikka on suures aias midagi teha ja siis tuleb minejal perenaist üle õue hüüda. Sealt ta siis tulebki, kirkam ja säravam kui kunagi varem, ja jagab ikka kas korviga õunu või sülega head sõna. 

Mari Paenurm