Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Allan Taruste kookaburrade ja koaalade mandrilt tagasi kodumaal

/ Autor: / Rubriik: Määratlemata / Number:  /

Kaheksa aastat tagasi, kui Jaani kiriku remont oli alles hoo sisse saanud ja tornikiiver paika pandud, jättis tollane Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja Allan Taruste maha koduse ülikoolilinna ja suundus Austraaliasse eesti luterlikke kogudusi teenima.

Image

Tartus tunneb Ülikooli-Jaani koguduse endine õpetaja Allan Taruste end väga koduselt. Õige pea saab temast taas tartlane. Foto: Lea Jürgenstein

Miks otsustasid Austraaliasse kogudust teenima minna?
Läksin 1999. aasta septembri lõpus, nii et peaaegu kaheksa aastat tuleb ära. Mineku põhjusi oli mitu. Eks nii mõnigi eesti inimene igatseb vahel soojemat ja päikselisemat kliimat. Nii ka mina. Ent ennekõike soovisin lihtsalt mõnda aega eemal olla, näha, kuidas paistab Eesti elu kaugemalt vaadatuna, omandada perspektiivi laiemas taustsüsteemis.

Läksid mõneks aastaks, jäid kauaks? Miks?
Algne plaan oli tõesti kaks või kolm aastat, kohapeal olles aga nägin, et nii lihtne see asi ka pole. Austraalia on meile harjumuspärasest maailmanurgast ikka väga kaugel. Ja iga paari aasta järel uut õpetajat importida pole kogudusele lihtne – ei majanduslikult ega muus mõttes. Õpetajal omakorda on tarvis selgeks õppida kõik need tuhanded pisiasjad, mis elu moodustavad.
Mõne aasta järel sai selgeks, et majanduslikust olukorrast tulenevalt võib juhtuda, et jään Sydneys viimaseks õpetajaks. Loomulikult tundsin vastutust ja jäingi kauemaks. Kogudus oli mind omaks võtnud ja seda otseselt välja ütlemata taipasid kõik, et jään kauemaks. Siis läksid olud aga lahedamaks ning koguduse tulevikuperspektiiv muutus oluliselt helgemaks. Mulle tähendas see, et ma pole enam ei viimane ega asendamatu ning võin rahumeeli koju tagasi tulla.

Kui sageli said kodus käia?
Nende aastate jooksul oli ainuke koduskäik aastal 2002. Põhjus oli mõjuv – (uuesti) abiellumine.

Milliste ootuste, hirmude või eelarvamustega Austraaliasse läksid?
Ega ma teadnud, mida oodata või karta. Vahetult enne Austraaliasse minekut olin kolm-neli kuud teeninud väliseesti kogudusi Seabrookis ja Los Angeleses, nii et võõrsil elamise algkursus oli läbitud, ent USA ja Austraalia on küll võrreldavad vaid väga kaudselt. Nii et läksin puhta lehena, mul polnud aimugi, mis mind ees oodata võib.

Kas töö seal oli selline, nagu ootasid?
Oli arvata, et töökeeleks saab inglise keel ja nii ka läks: ristimised, leerikursus, laulatused ja matused olid sageli kas siis pooleldi või täielikult ingliskeelsed. Kohe alguses tuli üks ingliskeelne laulatus, sellega oli ikka vaeva. Lisaks pastorikohustusile hoolitsesin laekuriga kahasse koguduse majandusasjade eest ja tegelesin mitmesuguste majapidamisküsimustega. Mäletan, et lahkumise eel Eesti Kirikule intervjuud andes ütlesin midagi sellist, et ootan hingehoiutöö suurt osakaalu, sest inimesed peaksid olema avatumad ja harjunud pastori poole pöörduma. Noh, nüüd on ka meil Eestis inimesed avatumad, kogu see jutt põhjamaalase temperamendist ei näi meie kohta küll kehtivat.
Kui ikka ise enne kohal ei käi, ega siis tea midagi oodata. Väliseestlus pole pealegi homogeenne nähtus: kuigi paljud inimesed jäävad sisemiselt ka pärast poolt sajandit ikka eestlasteks, on nad samas sunnitud uute oludega kohanema ja see omakorda mõjutab neid. Selles olid kõik ühel meelel, et näiteks USA eestlased on ikka täiesti teistsugused kui Austraalia omad. Naljaga pooleks leiti, et ka Melbourne’i või Canberra eestlased erinevad Sydney omadest. Et väliseesti kogukonnad koosnevad juba üsna eakaist inimestest, siis olin lisaks pastoriks olemisele ennekõike värske veri ja noor inimene. Osalesin segakooris, Sydney Eesti Seltsi juhatuses, Eesti päevade korralduskomitees ning hoolitsesin sealse ajalehe Meie Kodu arvutite eest. Abikaasaga kahasse organiseerisime veel näiteks osaühingu R.A.A.A.M. etenduse «Külmetava kunstniku portree» maaletoomist. Pastorina oli mul sealses küllalt väikeses ühiskonnas mitmeid avaliku elu kohustusi: avasin palvustega seltsi ja segakoori jõulupidusid, vabariigi aastapäeva ja taasiseseisvuspäeva aktusi. Tuli pidada kõnesid, öelda ava- ja lõppsõnu üritusile ja palju muud.

Kirjelda ühte tavalist tööpäeva.
Pastorid teevad igasugu asju, sestap ei saagi vast tüüpilisest tööpäevast rääkida. Elasin pastoraadis, mis oli ühtlasi kirik, täpsemalt kirikusaal, mis oli ehitatud maja külge, seega ühest küljest olin kogu aeg tööl. Mingil hetkel üritasin sisse seada kõnetunde, aga see ei toiminud, sest enamasti ma ise neisse ei jõudnud. Palju paremini töötas telefoni automaatvastaja. Kui oli mõni talitus plaanis, siis tuli inimestega kokku saada ja see talitus ära pidada. Tavaliselt oli igas päevas ka raamatupidamist ja majandustegevust. Olid koguduse juhatuse ja Eesti Seltsi koosolekud. Aasta algupoole lugesime hingi ja saatsime hooletumaile meeldetuletuskirju liikmemaksu tasumise kohta. Aasta lõpupoole olid muidugi surnuaiapühad (seal novembris!) ja jõulud. Peaaegu neli viimast aastat olin pastoriameti kõrvalt ka arvutitehnik ja selles ametis jooksmist jagus, nii et pöialde keerutamiseks palju aega üle ei jäänud.

Kas oli palju üllatusi (töö, inimesed, elu, kliima jmt)?
Ei saaks öelda, et tööalaselt midagi jahmatavat oleks juhtunud. Igas kirikus on oma eripärad, ent kuna mina teenisin eesti kogudusi, siis sündis kõik traditsiooniliselt – oli agenda ja oli talaar. Inimesi on sealkandis muidugi igasuguseid, Sydney on tõeline rahvaste paabel. Aga kui sa turisti kombel ringi ei vahi, vaid hoopis elad, töötad ja teed, siis ju suhtled ikka nendega, kellega suhtled ja muid näed ainult autoaknast. Noh, kindlasti peab ütlema, et inimesed olid sõbralikud ja muudkui naeratasid.
Aga meil Eestis on inimesed ju ka sõbralikud. Ja kui mõni ei ole, eks siis tuleb endal seda sõbralikum olla.
Kliima on kindlasti erinev, ikkagi lõunamaa ja aastaajad on teistpidi. Valgeid öid pole. Lund üldiselt ka mitte (vähemalt Sydneys ja Canberras on maa vahel natuke ikka valge, aga korra oli Sydneys maa valge õhtust järgmise hommikuni, tegime siis pilti, kuidas puukese otsast on apelsin kukkunud lume peale), ehkki mägedes suusatada saab.
Suvi on põhjamaalase jaoks liiga kuum, päike põletab ja imeb sust elumahlad välja. Asja teeb hullemaks õhuniiskus, sellepärast on ka talvel kangesti külm, ehkki sooja on 10–15 kraadi. Õhuniiskuse tõttu ja ka seepärast, et majades on küte nigel või puudub sootuks, on kõik seal käinud öelnud, et nad pole elus kunagi varem nii kangesti külmetanud kui Austraalias.
Loodus on rikkalik ja sestap tasub teada, kuidas käituda: suvalisse ettesattuvasse puuõõnde ei tasu näppu toppida – mine tea, kes seal õõnes juba ees ootab, et näpust kinni krahmata. Puude hulgas domineerivad eukalüptid ja see on küll isemoodi – nemad ju ei langeta mitte lehti, vaid koort.
Meie eesaias armastasid rohelised papagoid käia ja põõsailt nektarit püüda, oma asju ajasid lumivalged kakaduud ning vahel käisid tagaaia kõrge puu otsas süsimustad kakaduud – see oli vägev, oh seda kisa ja möllu! Kui aias veidi kaevatud sai, siis tulid asja uurima kookaburrad (nende päikesetõusu ja -loojangu aegne naerukisakoor on Austraaliale väga iseloomulik).
Erinevalt mõnest arvamusest känguruid ja koaalasid linna vahel vabalt jooksmas ei kohta. Küll aga võib õhtuti näha opossumeid. Paljudel on need kodulooma eest: tuleb kribinal-krabinal puu otsast alla, vahib sind oma hiigelsuurte silmadega ja ootab, et annaksid banaani ja saia. Et need elukad armastavad elada ka korstnas ja pööningul, siis on nendega häda kah.
Kord päästsime ühe peremeheta jäänud kaktuse. Panime ta tagaaeda ja unustasimegi sinna, kuni ta otsustas õide puhkeda. Siis selgus, et öökuninganna. Mu koguduse Thirlmere’i pihtkonna esinaise kodus oli ukse ees kah selline, nii umbes kolmemeetrine, ja õisi küljes kümnete kaupa. Ja kui sõidad linnast välja ning pead metsa vahel kinni – kus on värviküllust ja liigirikkust!

Milline oli sinu kogudus?
Mu põhiline kogudus oli Sydney Jaani kogudus, millel on pihtkond eesti külas Thirlmere’is, umbes 90 km linnast. Küla on tekkinud sellest, et omal ajal elas sealkandis palju eestlasist kanafarmereid. Nüüd on seal väikesed majakesed, kus hea pensionipõlve veeta, ja hooldekodu neile, kes ise enam enda eest hoolt kanda ei suuda. Sydneys pidasin jumalateenistusi kaks korda kuus ja samuti Thirlmere’is. Canberra oli mu hooldekogudus, vahemaadest tulenevalt (nii 260 km) käisin seal neli korda aastas. Lisaks olid 3–4 korda aastas teenistused Wollongongi-nimelises linnas, umbes 90  km kaugusel Sydneyst.

Millised olid kolleegid?
Austraalias oli minuga kokku neli eesti pastorit: õp emer H. H. Lüdig, kes teenis Jaani kogudust enne mind, õp E. Tõnuma Melbourne’is (umbes 1000 km Sydneyst) ja õp A. Palm Adelaide’is (umbes 2000 km Sydneyst). Nemad olid kõik väliseestlased. Austraalia Luterliku Kiriku (LCA) alla me otseselt ei kuulunud, aga läbi muidugi käisime. Minu osariigi Uus-Lõuna-Walesi (New South Wales) kiriku konsistoorium oli veerandtunnise autosõidu kaugusel, seal sai ikka külas käidud. Toimusid mitmesugused kokkusaamised, konverentsid ja koolitused, kus võimaluse korral ka osalesin.
Austraalia Luterlikku Kirikut eristab meie omast esmapilgul kindlasti see, et naiste ordinatsiooni seal endiselt ei tunnustata. Mu kogudus Sydneys ja Thirlmere’is oli umbes 400-liikmeline ja minu seal olles tähistasime ka koguduse 50aastaseks saamist. Canberras on eestlasi väheseks jäänud – alla 50 inimese. Muidugi, nagu igal pool mujal, oli ka seal palju neid, kes kirikusse ei kuulunud, ent vahel siiski kirikus käisid.
Põhiliselt, nagu juba öeldud, oli tegu eakamate inimestega. Nooremate puhul – nagu kõikjal mujal väliseesti kogukonnis ja näiteks ka välislätlastel – on sageli takistuseks keeleprobleem. Samas polnud ei eestlaste ega lätlaste hulgas ingliskeelsed jumalateenistused nii populaarsed, et neid oleks tasunud reeglipäraselt pidada. Truude kirikuskäijate jaoks on ju väga tähtis, et Jumala Sõna jõuaks nendeni emakeeles.

Mida tegid, kui tuli koduigatsus?
Eks sai Interneti vahendusel Eesti asjadel pilku peal hoitud ja veebitelevisiooni vaadatud. «Ärapanija» vaatasime täielikult ära, «Kodu keset linna» osi on aga üle jõu käivalt palju. Täielikult koduigatsusest muidugi ei pääsegi, see on lihtsalt elu osa. Ja nälga eesti kultuuri järele ei saa välismaal mitte millegagi kustutada. Mitmed koguduseliikmed ütlesid, et pärast poolt sajandit eemalolekut on neil endiselt koduigatsus ja kui nad oleksid nooremad ja kui Austraalias poleks peret-sugulasi, siis nad läheksid kohe tagasi.

Millega veel tegelesid lisaks vaimulikutööle?
Nagu mainisin, olin viimastel aastatel tööl ühes sealses IT-firmas, mis pakkus arvutiabi kodukasutajaile ja väikefirmadele. Selle töö raames sai Sydney linn kohe päris selgeks ning usun, et olen näinud kõigi kultuuriliste ja etniliste gruppide esindajaid, kes Sydneys enesele kodu leidnud. Isegi paar eestlasest klienti juhtus sekka.

Kuidas puhkasid?
Sydney on täis (loodus)parke, kus sai käidud; vahel juhtusime ka rannas käima. Tegime väljasõite ja käisime lihtsalt kinos.

Lahkudes aastate eest Eestist ütlesid, te tahad siinset elu kõrvalt ja kaugemalt vaadata. Milline Eesti Austraaliasse paistis?
Jah, ega enam palju kaugemale polekski saanud minna, vaid mõned saared on veel ja siis olekski lõunapoolus käes. Praegu tundub Eesti elu mulle veel väga ilus. Varsti tuleb talv ja eks vaatame, mis juttu ma siis räägin. Mõned asjad said mu jaoks kindlasti laiemasse perspektiivi.
Võtame näiteks Tallinna: siin on meil hommikuti hirmsad liiklusummikud, kõik kiruvad. Ja liikluskultuuri teemat ma siinkohal ei puuduta – kel silmad on näha, see nähku! Aga Sydneyga võrreldes on Tallinn üks täiesti pisikene linn, kus lihtsalt on liiga palju autosid. Sealkandis oli hommikusi ummikuid igas linnaosas kümnete kilomeetrite kaupa ja parata polnud midagi, sest vahemaad olid pikad. Siin aga on küll lihtsam auto kuhugi ära sokutada ja need loetud meetrid lihtsalt jala kõndida. Laiemalt aga on Eesti kindlasti palju dünaamilisem kui Austraalia. Asjad muutuvad kiiresti.
Leian, et välismaal tasub mõnda aega kindlasti elada – kas või selleks, et osata hinnata seda, et sul on kodumaa ja rahvas, kelle hulka sa kuulud.

Mida Austraalias Eestist üldse teatakse?
Inimesi on erinevaid. Üks tüdruk, kes tahtis saada kooliõpetajaks, küsis mult kord, et mis keeles ma mõtlen, ja oli mu vastusest väga imestunud, sest tema olla ikka arvanud, et kõik inimesed mõtlevad inglise keeles.
On neid, kellele maailmakaardi idee ulmekirjandusena näib, aga samas ütlesid paljud, kellega mu arvutitöö mind kokku viis, et nad teavad väga hästi, kus Eesti on, mitmed olid siin (või Soomes) isegi käinud, või oli neil eestlasist sõpru-töökaaslasi. Ka sealse uudistekünnise on Eesti korduvalt ületanud – olümpiamängude ajal tänu Erki Noolele, nüüd pronksiöö tõttu…

Kas sinu isiklikus elus muutus selle aja jooksul midagi?
Eks ma sain kaheksa aastat vanemaks. Ja loodetavasti ka täiskasvanumaks.

Miks otsustasid Eestisse naasta?
Ega ma ju selleks läinud, et jääda, ütlesin seal alati, et ma pole väliseestlane, vaid kodueestlane, kes elab välismaal. Osa sealseid eestlasi on kodumaale naasmiseks juba liiga vanad ja neid seovad perekondlikud sidemed. Meie perel olid naasmiseks kõik uksed valla ja sinna jäämiseks ei tulnud ühtegi põhjust pähe.
Kuigi hellitasin tagasituleku mõtet kogu aeg, andis sellele reaalse kuju ja väe näitleja ja lavastaja Janek Joost, kes «Külmetava» trupiga Sydneys käis. Ühel õhtul võõrustas külalisi oma ookeaniäärses residentsis Eesti aupeakonsul Sydneys dr Malle Tohver-Tinni ja seal juhtus nõnda, et Janek lihtsalt rääkis sellest, kuidas talle meeldib Eestis elada ja mida see tema jaoks tähendab. Taipasin teda kuulates, et nüüd on ka minu jaoks aeg küps – kott selga ja minema. Kotile lisaks komplekteerisime küll ka merekonteineri, ent ega asja mõte sellest muutu. Siinkohal tahangi sind, Janek, tänada: aitäh!

Kas oled juba jõudnud Austraalia järele igatsust tunda?
Tegelikult mitte. Austraalia on tore maa austraallasile ja neile, kelle endi kodumail on sõjad ja näljahädad. Minu kodumaal Eestis selliseid probleeme pole. Kordan veel, et kodumaalt tasub ära käia, aga ennekõike tasub kodumaale tagasi tulla. Maailmas on palju keni paiku, aga kodumaad ei asenda mitte miski. Meil, eestlasil, on oma väike maanurk, mille üle me võime tõsiselt uhked olla.

Kes jätkab eesti koguduse teenimist Austraalias?
Praegu käib asjaajamine ses suunas, et uueks õpetajaks saab maakera kuklapoolel Meelis Rosma, kellest on kirikulehe veergudel aprillis 2006 ka juttu olnud.

Küsitles Lea Jürgenstein

Allan Taruste
Sündinud 12. detsembril 1969. aastal Tallinnas
Õppinud: Tallinna 36. keskkoolis, Tartu ülikoolis eesti filoloogiat 1989-1991
TÜ usuteaduskonnas teoloogiat 1991–1995, pastoraalseminaris 1995-1996
Õpetajaks ordineeritud 23. oktoobril 1996
Teeninud Tartu ülikooli ja Jaani kogudust 1996–1999
E.E.L.K. Sydney kogudust 1999–2007
Abielus
Praegu tegeleb tööotsimisega