Kindlalt dateeritud kelladest oli Merten Seiferti Püha Vaimu kiriku kell Eesti vanim. Ilmselt seondub tema tellimine 1433. a tulekahjule järgnenud taastamistöödega ning samuti 1434. a mainitud tunnikella soetamisega. Kella suurus – läbimõõt all u 125 cm, kõrgus u 100 cm, mass ligikaudu 1100 kg. Dekoori ja pealiskirjade rikkalikkus ja kvaliteet kõnelevad kogenud meistrist.

Kaks sõnumit kellal osutavad kahele ülesandele. Ladinakeelne vaimulik pealiskiri viitab ootavale kogudusele. Alamsaksakeelne tekst on ebatraditsiooniline: «Ma löön õigesti». Sõnum võrdsusest näitab selgelt kella ilmalikku funktsiooni – teatada tunnikellana kõigile linnas õiget aega. 1684. aasta tulekahju elas kell üle, saatuslikuks sai 29. mai 2002, mil juba varem mõranenud kell kiriku tornikiivri põlengus sulas ja purunes. Lisaks säilinud tükkidele elab meister Merteni kell nüüd edasi Hollandis valatud Püha Vaimu kiriku uues kellas, mille materjalile lisati eelkäija pronksi.

 

Risti kiriku kell on kindlasti kõige vanem kasutusel olev kell, pärit 15. saj esimesest poolest. Kaalub umbes 80 kg, valaja on anonüümne. Erandliku rikkaliku dekoori tähelepanuväärseimaks osaks on inim- ja loomafiguurid tekstilindil. Figuuride sagedast juhuslikku kasutamist keskaegsetel kelladel seletab asjaolu, et erinevalt muust dekoorist ei loonud kellavalajad figuraalset plastikat üldjuhul ise, vaid kellade kaunistamiseks laenati kullasseppade, pagarite jt valmistatud vorme.

Risti kella anonüümse valaja meisterlikkust näitab üksikute tähtede filigraanne viimistlus, ühtlasi on see Eesti ainus gooti suurtähtedes kellakiri.

Järva-Jaani kiriku kell on asehalduri ja kiriku eestseisja Bogislaus von Roseni kingitus kirikule.

Lisaks pealiskirjale osutab annetajale ka nn Valgete Rosenite Rootsi vapilõviga vapp. 20. saj alguses kell mõranes, kaotades oma hääle. Siis, 1912. a otsustas kirikukonvent kinkida Roseni kella Järvamaa Muinasasjade Alalhoidmise Seltsile ja Bogislaus von Roseni järeltulija, Karinu mõisniku Ernst Roseni juhtimisel tellida uue kella, mis oleks sama suur kui vana.

On tähelepanuväärne, et siin muutus senine, pea eranditeta praktika kell ümber valada. Kuigi materjaliraha oleks nii säästetud, hoiti vana kasutamiskõlbmatu kell siiski alles. Otsus peegeldab tärganud muinsusteadlikkust. Teisalt tehti niiviisi kummardus annetajale B. von Rosenile, aga ka pastor P. B. Gebhardtile (1861–1902). Uus kell kaaluga 128 kg telliti Lavrovi tehasest tollasest kellavalajate linnast Gattšinast. Vana mõranenud kell on praegu eksponaat Järva-Jaani kirikus.

Allikas: kataloog «Kirikukellad Eestis», koostanud Juhan Kilumets,

fotod Peeter Säre.

 

 

 

Üleskutse

Eesti kirikukellade ajaloo uurimise ainsast arvestatavast katsest – Eestimaa Kirjanduse Ühingu korraldatud ankeetküsitlusest – on möödas 111 aastat. See jäigi viimaseks ning peame tõdema, et kellad on Eesti kirikukunsti kõige kesisemalt läbi töötatud valdkond. 

Kirikukellade ajaloo uurimise uueks algatamiseks palub siinkirjutaja abi materjali kogumisel. Märksõnadeks on kirikukellade helistamise tavad, sh piirangud nõukogude ajal, kellalööjad, kellade purunemine ja remont, kellade liikumine, nt tühjaks jäänud õigeusu kirikud, jm kelladega seotud ajalooline andmestik. Oodatud on mälestused, dokumentaalne materjal, viiteid arhiivi- ja publitseeritud allikatele, inimestele. 

Vastused palun saata aadressil kilu@online.ee või Mõõna tee 15, 12112 Tallinn.

Ette tänades

Juhan Kilumets