Rubriik: Ühiskond

Einike Pilli doktoritööd juhendas prof dr Tõnu Lehtsaar Tartu Ülikoolist, oponeerisid dr Hannele Repo Helsingi Ülikoolist ning dr Larissa Jõgi Tallinna Ülikoolist.

«Käesolev töö lähtub arusaamast, et ka Eesti protestantlikud kogudused vajavad eluaegset õpet täitmaks oma missiooni ühiskonnas ja et sellise õppimise tõhusaks toimimiseks on vaja konkreetset kontseptsiooni,» tutvustas doktorant väitekirja lähteseisukohta ning töö eesmärki.

Protestantlike koguduste all peab autor silmas Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluvaid liite ja kirikuid. Eluaegse õppimisega võib kristlik kirik Pilli hinnangul efektiivsemalt osaleda ühiskonnas toimuvate positiivsete muutuste loomisel ja edendamisel.

Kogudused kui elukestva õppe hea pinnas

«Arusaam elukestvast õppest,» selgitas Pilli, «toetub kolmele põhiprintsiibile: inimene õpib kogu elu jooksul; õppimine toimub erinevates situatsioonides; õppeprotsessiks on vajalikud teatud individuaalsed eeldused.» Usulised osaduskonnad kannavad kindlat potentsiaali toimida eluaegse õppe keskkonnana ning toetajana.

Seda küll juhul, kui kirikud ei jää «vanade väärtuste valvurite rolli». «Kirik on jäänud ühiskonna äärealale, kuid mäletab veel «häid päevi», kui kiriku arvamist võeti ühiskonnas tõsiselt ja kristliku moraali järgi käitumine oli enamike kodanike mõõdupuu,» arutles Einike Pilli.

Ta leiab, et kirik ei tohiks ignoreerida ühiskondlikke muutusi, vaid peaks omama avatust ja õppimisvõimet. Tema kinnitusel on meie protestantlikes kogudustes küll olemas täiskasvanuõppe praktika, kuid sellel puudub teoreetiline baas ja laiem, eluaegse õppimise taustsüsteem. Tagajärjeks on vähene sotsiaalne tundlikkus ja sihipäratus.

Kui aga näha kiriku õpetamistegevuse sihtgrupina lisaks koguduseliikmetele ka laiemat avalikkust ning väärtustada kiriku rolli ühiskonna muutjana, muutub suhtumine elukestvasse õppimisse kiriku ja ühiskonna kokkupuutealal märksa olulisemaks.

Õppimine õpetamisest olulisem

Einike Pilli seadis oma väitekirjale kaaluka eesmärgi: luua elukestva õppe kontseptsioon, mida saaks kasutada meie protestantlike koguduste kontekstis. Ta lähtus seisukohast, et õppimine on elukestvas õppes olulisem kui õpetamine, samamoodi nagu õppija on kesksem õpetajast. Õpetajat käsitletakse mentorina, kes loob õppimiskeskkonna.

«Postajastu kuulutus, õpetus ja õppimise viis kannavad ideaalis lootuse pitserit. Jätkuv avatus ja õppimisvõime kombineerituna selge kristliku identiteediga võib aidata kirikul ka vormilise marginaliseerituse olukorras oma missiooni tähendusrikkalt täita,» kinnitas Einike Pilli.

Einike Pilli on sündinud 1968. a, ta on abielus ning kolme poja ema. On lõpetanud Kõrgema Usuteadusliku Seminari, kaitsnud magistrikraadi Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas teemal «Eesti teismeliste usulisest mõtlemisest religioonipedagoogilises perspektiivis», on vabakutseliseks õppejõuks erinevates kõrgkoolides.