Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Alfred Tooming 100

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Avaldame katkeid Alfred Toominga kirjadest
pruudile, hilisemale abikaasale Sentale, jaanuarist 1933 kuni maini 1935. Neis
ridades on mõtteid-muljeid suhtlemisest laste ja noortega ning kogudusetööst,
ümbritsevast elust ja tulevikuplaanidest oma väljavalituga noore 26–27aastase
mehena, vaimulikuna. Kirjad jutustavad prooviaastal Äksis ja Võnnus, vikaarina
Keinas ja algaja õpetajana Harju-Jaanis kogetust. Vahepeale (märts–september
1933) mahtus ka sõjaväeteenistus.

Alfred ja Senta Tooming (istub, paremalt esimene) leerilastega Harju-Jaanis 4. juulil 1935. a.

Alfred ja Senta Tooming (istub, paremalt esimene) leerilastega Harju-Jaanis 4. juulil 1935. a.

Äksis, 10.01.33. Pühapäeval pidasin esimese teenistuse iseseisvalt, jutlustasin ja
laulsin liturgia, millele järgnes lõunalauas heatahtlik arvustus. Kohe siis
istusime saani ja sõitsime Volti – tema [Jaan Konsin] haiget külastama, mina
jaama. //Tallinnas läks korda peale pika otsimise saada kokku hra piiskopiga
[H. B. Rahamägi]. Tema kõrgus suhtus minusse väga sõbralikult, päris ühte kui
teist, armsamast ainest, korporatsioonist, päritolust jne. Nii olen ametlikult
prooviaastal arvates 20-dast detsembrist.21.01.33. Nii on mu senised
päevad jällegi möödunud matuste tähe all// Tahaks küll 3 vahepeal ristida ja
kasvõi laulatada kui tohiks, aga küllalt juba näha igapäev oma ümber aina
kurbust, nuttu ja leina. Pole aega olnud oravaidki imetleda, mõtted aina
kalmude riigis. Siiski pean ka täna ettevalmistuma: homme matan noore mehe,
keda õp Konsin laulatas ühte noore neiuga. On vist väga raske öelda leinajaile
midagi lohutavat.

Äksis, 18.02.33. //tõotas olla palju tööd. Nüüd on veel lisaks hommikusele
teenistusele ja kahele ristimisele homme kaks matust. // Täna on aga rutt, ja
senior kogu aeg voodist hõikab midagi, küsib, mis tekst mul homme jutluseks,
mille üle ma ristimisel jne. räägin. Olen kui masin, kirjutan kiiruga, vastan
igale küsimusele ja loen testamendist nõutava teksti valju häälega tema kõrgusele,
et kõigil oleks hea meel.

Võnnus, 29.04.34. Leeriõpilasi tuuakse juba
siia, taadid sõidavad – tütarlaps ja suur kohver või õigemini kirst vankris.
Oleks meilgi vist hulga kenam olnud elada nii pikem aeg kodust väljas, kui
kunagi olime leeris. Näib, nagu oleks nendega toodud siia elevust – vähemalt
poisse näen hulgana ratastel sõitmas leerimaja eest mööda ja jälle tagasi.
Kellamehel on vist palju tööd hoida neid vallatuid tallekesi vabadel tundidel
«kristliku kombe kohaselt» vaos.

10.05.34.
Leeriõpilastega olen heal meelel koos tunnis, nad on küll suured tüdrukud, aga
hingelt kui lapsed. Ikka tahavad nad lugeda, vastata peale mõne üksiku.
Sattusin kogemata [ühele] nimele ja palusin lugeda üht pikka tüdrukut, kes
kahjuks ei mõistnud lugeda – hakkas nutma! Mul on tõsiselt kahju, kuna tegin
talle haiget tahtmatult. // Üks tüdruk tuli kantseleisse ja kaebas, kuidas ema
– adventist, teda ei lubavat heal meelel leeri. See tüdruk oli suurte usuliste
huvidega ja ütles, et leeritunnid talle palju kasu annud. Püüdsin anda
julgustuseks omalt poolt mida suutsin. On ka edvistajaid tüdrukuid, kes
armastavad kuidagi endale tõmmata erilist tähelepanu. Aga need lihtsamad
sitsirätikutes on hulga kenamad. Kui saaks neid inimesi hoida koos alati ja
ikka kõnelda neile ühtteist usutõdedest, siis vist oleks meie rahva elu ilusam
– usulist huvi on nendes küllalt.

25.06.34. Piiskopiga [H. B. Rahamägi] olen
hästi rahul, ega teised keegi «meie» hingekarjast ei ületaks – tal on ikka
teadmisi ja tuntud nimi ka välismaadel, ja palju muidki sobivaid omadusi on
tal.

1.07.34.
Kaks päeva olen jälle peremees majas ja karjane 56 pealises noorte karjas.
Kevadine leer meeldis mulle õieti enam, seal oli koos lihtsam rahvas ja õpetust
võeti kuidagi lapselikumalt. Tüdrukuis on nüüd märgata veidi «peent» joont, see
eksitab ikkagi teataval määral, tundub, et ollakse koos rohkem kombe pärast.
Poisse on veidi rohkem kui tüdrukuid, enamik eht «maa mehed», aga mõni omab ka
veidi šlihvi. // Üldmulje on küllalt hea – kahju päris, et varsti juba lõpp.//
Varsti lõpetab prl. s.o. köstri adjunkt leeritunni, siis täidan õpilaste soovi
ja viin nad parki Körberi tamme ja kurepesa vaatama. Vast ehk jookseme ka
«viimsetpaari» või muud. See kõik on mõeldav, kuna senior on ära – tema küll ei
luba neid parki, olevat lilli tee veertel, mida lapsed võivad rikkuda jne. Ka
kirikutorni viisin neid alles siis, kui pika palve peale senior andis mulle loa
enda vastutusel võtta ette sarnast «kergemeelset» sammu. Senior näeb neis
ainult barbare, // – mina olen sootuks teisel arvamusel.

9.12.34.
Täna pidasin ka viimast korda jutlust – pole vist varem nii lühidalt seda
teinud, kuna pidin rääkima rahust – aga lahkuja rinnas on ikka ka tormi, nii ei
saa ka rahust kõnelda. // mõnigi vanakene käis kätt surumas soojemalt kui
harilikult, andes kaasa palju Jumala õnnistust. Öeldi ka, et Jumal olla mulle
ande annud rohkesti, olgu ma usin neid tarvitama.

Kehras, 27.12.34. Kui Harju-Jaani kiriklas nägin lapsi jõulupuul lugemas, laulmas ja
naisterahvaid, kes suure rõõmuga nende tööd juhtisid, siis tundsin, et Sina
kindlasti oleksid vaimustatud neist pisikesist// Töötasin seal kolmel päeval,
laulatasin ühe paari ja ristisin kolm last. Üks neist oli 3½ aastane, ajas
minuga juttu ja oli mu laiadest käistest vaimustatud. Tahtsin anda oma parema,
aga julguse sain tagasi alles eila kantslis. Siis leidsin tee lähemale
kuulajaile, nägin seda nende silmadest. Jõuluõhtul oli erakordselt palju
rahvast, öeldi, et kirik pole viimase 10 aasta kestel niisugust hulka näinud –
kõik ei mahtunud üldse sisse.

Keinas, 15.01.35. Pühapäeval oli kirikus rohkesti rahvast, oli hea jutlustada// Ka
surnuaial käisin, matsin laupäev 2 ja pühap. ühe surnu. Rahvas ei tundugi nii
väga mahajäänuna, on küllalt toredustki riietuses jne. // Homme pean siin
saalis palvetunni ja hiljem hakkan kihelkonnas ringi liikuma. Ka
pühapäevakooliga saab siin töötada – kaks preilit on enne hoolega lastetunde
pidanud, käisid siin küsimas, kas ma nende abi vajan. // Olen õnnelik oma töö
juures ja tundub, et mind pooldatakse, nii oli see Võnnus, Mõisakülas ja vist
ka siin. Vahel jälle mõtlen, kas ma olen kõike seda väärt ja kas suudan jõuda
edasi, et alati tunneksin end võimelise anda palju head kõikidele – enamasti
küll leian suurt rahuldust oma kutsest. Ei tunne igavust siin.

27.01.35. 23
inimest oli armulaual ja kirikus üle 300 inimese. Lõunal olin köstri juures,
väga armas perekond, ainult piinlik on kuulda kuis hallpääd jagavad «tiitleid»
– nagu oleksin mina neist suurem ja kõrgem. Hiljem käisin haige mehe juures
jagamas sakramenti – liigutav elamus oli see. Haigeid külastada on raske, väga
raske, aga teisalt elan seal ikka läbi midagi suurt, nii ka täna.

6.02.35.
Täna oli rahvast siin õhtupalvusel. Saal oli jällegi täis kuulajaid, siiski
vast vähem eelmistest kordadest – tee on kaunis ummine. Ootan õhtuid, mil saan
rahvale kõnelda, isegi seetõttu leian uusi mõtteid ja nagu küüniks sügavamale
vaatama elu nähtustesse. Pärast käis pruut kantseleis, kelle laulatus on
pühapäeval. Nähtavasti väga vaene rahvas, alguses pidid minema vallamajja –
vist laulatusraha pärast. // Lubasin neid tasuta laulatada, kuna tähtsam rahast
on, et neist saab kristlik paar. Pruut oli mu lubaduse üle väga õnnelik.

Harju-Jaanis, 4.04.35. Meie kodust saad
need read – kas see pole tore! // Tunnen end nüüd kindlal põhjal, ja just nüüd
tunnen kuis on Sind tarvis kohe igal minutil. // Aed peaks Sullegi meeldima, on
võimalusi seal läbi viia kevadisi mullatöid ilu ja elu edendamiseks. //
Leeripoisse on mul 27, mõned päris vanad mehed, nii 25–26-aastased. Esimesel
päeval tundus, nagu pandaks mind proovile, eriti distsipliini asjus. Vist
reageerisin katsetele õieti, täna oldi väga korralikud ja tähelepanelikud. Nii
sõbralikku tooni ei või vist siin tarvitada kui Keinas.

8.04.35.
Tuleksid Sa juba ruttu // igatsus kasvab aina ja puudus nõuandjast halvab mu
töö edukust.// Pühapäeval oli suurpäev. // Läksin kirikusse juhatusest
saadetud, kus leidsin ees vanikutega ehitud kiriku, küünlad kroonlühtreis ja
lilli altaril. Tervitamas olid laste-, noorte- ja kirikukoor, ja rahvast // –
ruum täis peaaegu. Puudutasin ka oma töösihte kõnes, paljud pühkisid pisaraid
ja endaski tundsin liigutust, oli nagu midagi ühist hulga rahvaga. // Ma ei
saagi muud kui leeritada: 29.IV tulevad neiud ja juuni keskpaiku veel «eraleer»
nii soovitakse – ega siis minagi või vastu olla. Kalleim! Uinuma lähen heas
meeleolus, Sulle ka palju head!

23.04.35.
Tean, et kõik tulev elu, s.o. meie kodu on Sulle osalt mõistatus, osalt
võõrastav. Päevapealt hakkad rohkem armastama neid inimesi, kes tulevad
igapäise töö juurest, laulavad, loevad siin tunnikese ja valguvad jälle
igapäisesse ellu. Teeme neile rõõmu, kui lubame neil laulda siin, kuni
leerimaja valmis. Olen neilt inimesilt palju õppinud, kelle rinnas on pühapäeva
rohkem kui minul – küll veel õpime koos.

17.05.35.
//öeldi, et läinud pühapäeval olla ma pidanud oma parema jutluse. Leeripere
kasvas mu südame külge – kuidagi ei saa mõelda, et need head lapsed enam ei
tule mind vaatama. // Pühapäeval siis õnnistamispäev, esmaspäeval tahaks sõita
Kehra, teisipäeval lähen haige juure – ja siis juba tulengi kolmapäeva õhtul
Tartu. Sentake! See uus elu tõotab olla midagi ilusat – kõik ümber uus,
armastuseski uus lehekülg – kindlasti veel ilusam senisest. // Küll puud,
sirelid Sinu pärast viivitavad õilmitsemast. Pead ju nägema, kuis kõik
päevapealt kasvab, kuni muutub aed paradiisiks. Kui tuled, siis armastad oma
aeda veel rohkem kui seni, oli ju siis kõik lumega kaetud. // Oota, kallis –
tulen varsti.

Kirju on lugenud ja katked valinud

Tõnu Tooming

Märk // tähistab väljajätteid kirjadest.

 

Alfred Tooming

Sündis 5. juulil 1907 Anija vallas Kehras
Idu talupere seitsmenda lapsena. Õppis Kehra külakoolis ja J. Westholmi
gümnaasiumis, 1927–32 Tartu ülikooli usuteaduskonnas, kuulus Korp! Fraternitas
Liviensis’esse.

Ordineeriti 2. septembril 1934; teeninud
Võnnus, Käinas, Harju-Jaanis (1935–41, 1945–49), hooldajana Jõelähtmes. 25.
mail 1935 laulatati Senta Kikerpilliga Tartu ülikooli kirikus; lapsed Maare
(1936), Tõnu (1937), Tiia (1938–1999), Peeter (1948–2003).

22. juulist 1941 mobiliseeritud
Punaarmeesse: tööpataljonis novembrini 1942, eesti laskurkorpuses novembrini
1945.

1949–67 Viljandi Pauluse koguduse õpetaja,
Viljandi praostkonna praost; hooldajaõpetaja Paistus, Kõpus, Karksis,
Mõisakülas ja Tarvastus. 1954–67 konsistooriumi assessor. EELK peapiiskopiks
valitud 12. oktoobril 1967 (pühitsetud 9. juunil 1968), oli ametis kuni surmani
5. oktoobril 1977. Maetud Tallinna Metsakalmistule.

5. juulil kell 18 on Harju-Jaani kirikus
Alfred Toominga 100. sünniaastapäeva mälestusteenistus. Teenivad vaimulikud Lev
Lekarkin ja Ants Tooming.