Uskumatu kurjus

Homme, 14. juunil on leinapäev, küüditamise mälestuspäev.

Olen sageli mõelnud, et hea meelega unustaks kõik ülekohtu. Need, kes osalesid küüditamistes ja massirepressioonides meie ja paljude teistegi rahvaste juures, ei vääriks mingit mäletamist. Kadugu nad unustuse hõlma. Me vajaksime võidumärke rohkem kui kaotust ja valu meenutavaid monumente.

Siis taipan kurbusega, et see ongi tegelikult unustatud. Leinapäeva üritustele tuleb vaid väike osa vanemast põlvkonnast, kelle hingevalu ei ole siiani vaibunud. Lisaks mõni nomenklatuurne isik, kelle ametiülesannete juurde see kuulub. Rahvast leinapäev tervikuna kahjuks ei puuduta. Veelgi vähem puudutab see päev noori inimesi. Miks nii? Kas oleme hoolimatud oma rahva kannatuste suhtes? Või ei suuda me uskuda ja tõsiselt võtta sündmusi, mis veel praegu elava põlvkonna elus on juhtunud?

Lõplikku tõde ma ei tea. Võib-olla ongi kergem elada kõike halba unustades. Suurem põhjus on ehk selles, et me ei suuda uskuda kurjuse olemasolu. Me ei suuda uskuda, et kurjus on täiesti mõistetamatu ja tegutseb ettearvamatult. Kruusvalli «Pilvede värvides» kinnitab talumees nendel ärevatel aegadel, kui paljud kodu jätsid ja paadiga ohtlikule põgenikuteele asusid: ma pole kellelegi kurja teinud, ma olen ausalt elanud, minuga ei saa midagi halba juhtud.

Siiski tuldi ja saadeti inimesi Siberisse. Ilmselt ei suutnud nad uskuda siis ega usu nüüdki, et võib olemas olla hävitav kurjus. Kurat ei sisenda meile üksnes seda, et Jumalat pole olemas, vaid ta veenab meid ka selles, et kurjust ei ole olemas. Ikka mõeldakse, tihti seda otse välja ütlemata, et küllap seal ikka mingi süü oli. Ilmselt oleks saanud seda kuidagi teisiti teha. Kas tänapäevalgi on võimalik ausal viisil jõukaks saada? Peamisi vigu teeb ikka valitsus. See, mis märkamata jääb, on selles maailmas tegutsev kurjus.

Kurjuse ohvrid on muidugi need, kes otseselt kannatasid. Suuremad ohvrid olid need, kelle läbi ülekohus teoks sai. Surmast päästab meid Jumal. Kuid ei ole hullemat asja kui mõrvariks osutumine.

Keegi küsis minult aastaid tagasi, milline on kurjuse meelevald. Mida Piibel selle koht ütleb? Ta ise vastas, et Jumala Sõnas on kurjuse meelevalla kohta vaid üks definitsioon: Jumal on temast vägevam. Kurja vastu saab seista vaid Jumala abiga.

Leinapäeval on siiski väga oluline koht meie elus. Kristuse valu, kannatuse ja surma rist sai meile võidumärgiks. Pühitsegu Issand meie rahva leinapäeva, et see võiks saada meile uue lootuse ja rahu päevaks.

Joel Luhamets,

assessor