* * *

Liiv krudiseb tasasel rõõmul sammude all, mil mõõdan maad Sinu käidud jälgi mööda. Kohtan sõnatuid silluskive, mis ometi vargsi viitavad eilse päeva rändureile. Tihti katame oma teekonnad, summutame sammud ja kohalejõudmised hoopis saabumise ootuse või edasitormamise rutuga, jätmata aega olla teel ning jõuda pärale.

Olen seotud esimese inimesega, kes astus mu teele ja viimasega, enne kui aeg on käes ja pilk kinnitub Sinu väravale.