Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Vaimulike konverentsi eel. Laulumäng taevasele Isale.

/ Autor: / Rubriik: Uudised, Vaimulike konverents 2008 / Number:  /

Jumalateenistuse reformist

Peagi on lõpule jõudmas 15 aastat väldanud liturgiakomisjoni (piiskopliku nõukogu üks alalistest komisjonidest) tegevus liturgiliste uuendustega. 22. jaanuaril algava vaimulike konverentsi kahel esimesel päeval kuulatakse liturgiaalaseid akadeemilisi ettekandeid ja arutletakse liturgiliste uuenduste üle seminarides.

Eesti Kiriku tänases ja järgmise nädala lehes arutlevad uue kirikukäsiraamatu (agenda) muutuste üle vaimulikud Jaan Lahe ja Marko Tiitus, viimane on Usuteaduse Instituudis liturgika õppejõud.

EK

Jaan Lahe, Viimsi Püha Jaakobi koguduse õpetaja, Usuteaduse Instituudi õppejõud:

Liturgiakomisjon on töötanud kaua uue jumalateenistuse käsiraamatu kallal. Peatselt peaks käsiraamat valmis saama ja jõudma tutvumiseks vaimulike kätte. Oled liturgika õppejõud Usuteaduse Instituudis. Kas Sa oskad kommenteerida, milliseid muudatusi toob uus käsiraamat jumalateenistuse korras?

Marko Tiitus, Viljandi Jaani koguduse õpetaja, Usuteaduse Instituudi õppejõud:

Jumalateenistuste ja kiriklike talituste käsiraamatu (agenda) esimese osa (teenistusteraamatu) eelnõu, mis sisaldab jumalateenistuste ja päevapalvuste kordasid, jumalateenistuste osi, mis vahelduvad vastavalt kirikuaastale (proprium) ning kirikuaasta pühade (jõulud, tuhkapäev, palmipuudepüha, Suur nädal ja surnuaiapüha) jumalateenistuste kordasid, on praegu viimistlemisel piiskopliku nõukogu liturgiakomisjonis.

Eelnõud tutvustatakse vaimulike konverentsil, seejärel on piiskopliku nõukogu ja vaimulike konverentsi liikmetel võimalik esitada teenistusteraamatut puudutavaid parandusettepanekuid. Kui vaimulike konverents teenistusteraamatu 2008. aastal heaks kiidab, siis saab selle esitada kirikukogule vastuvõtmiseks.

See tähendab, et käsiraamatu eelnõu menetlemine on aeganõudev ja demokraatlik protsess, mille käigus võib sinna tekkida üksjagu muudatusi, mistõttu ei ole täna võimalik täie kindlusega öelda, milline saab olema teenistusteraamatu lõplik kuju.

Minu arvates ei ole õige armulauaga jumalateenistuse (missa) ja sõnajumalateenistuse korras kavandatavaid muudatusi üle võimendada ja rääkida sellest, et kasutusele tuleb «uus» jumalateenistuse kord, mis vahetab välja «vana». Niihästi missa kui sõnajumalateenistuse põhistruktuur on ikka seesama, mis meie kirikus praegu kasutusel olevas agendas ning kõigis teistes luterlikes jumalateenistuskordades, mis omakorda moodustavad läänekiriku liturgia eriharu.

Armulauaga jumalateenistus (missa) jaguneb neljaks põhiosaks: sissejuhatus (alguslaul, patutunnistus ja armukuulutus, Kyrie, Gloria ja päevapalve), sõnateenistus (piiblilugemised, jutlus, usutunnistus, kirikupalve), armulaualiturgia ning õnnistamine ja lähetamine. Sõnajumalateenistuse puhul jääb ära püha õhtusöömaaeg.

Nimetatud nelja põhiosa raames on üksikute liturgiliste ühikute järgnevust kohati muudetud, et jumalateenistuse sisemine loogika selgemini esile tuleks. Kyried (Issand, halasta. Kristus, halasta. Issand, halasta) võib uue käsiraamatu järgi laulda pärast patutunnistust, sest sisuliselt kuuluvad omavahel kokku Kyrie ja Gloria (Au olgu Jumalale kõrges) kui hümnid ülestõusnud Kristusele, kes tuleb oma koguduse keskele sõnas ja sakramendis, täis armu, halastust ja andeksandi.

Sõnaosas loetakse eelnõu kohaselt kõigepealt Vana Testamendi lektsioon, siis epistel (lugemine apostlite kirjadest) ja evangeelium, millele eelneb päevalaul (graduaallaul). Piiblilugemistele järgnevad jutlus, usutunnistus ja kirikupalve. Usutunnistuse lugemine pärast jutlust, mis on väga paljude kirikute praktika, aitab mõista usutunnistust ja kirikupalvet koguduse vastusena Jumala kõnele, mis kõlab meie kõrvu piiblilugemistes ja jutluses.

Uue käsiraamatu armulaualiturgia on pikem ja teoloogiliselt arendatum kui praeguse agenda oma: liturgi ja koguduse dialoogile ning liturgi lauldavale kiituspalvele järgnevad koguduse lauldavad Sanctus (Püha) ja Benedictus (Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel) ning armulaua seadmise palve, mis koosneb epikleesist (palve, et Jumal saadaks oma Püha Vaimu ja pühitseks Tema läbi armulaualeiva ja -veini Kristuse ihuks ja vereks), armulaua seadmissõnadest, anamneesist (Kristuse kannatamise, surma, ülestõusmise ja taastuleku meenutamine), aklamatsioonist (koguduse palvehüüd «Issand, me kuulutame Sinu surma ja tunnistame Sinu ülestõusmist, kuni Sa tuled oma kirkuses») ning teisest epikleesist (palve, et Jumal saadaks oma Püha Vaimu ja pühitseks meie südameid ja meeli armulauasakramendi väärikaks vastuvõtmiseks). Sellele järgneb Meie Isa palve, rahusoov, leivamurdmine, koguduse lauldav Agnus Dei (Kristus, Jumala Tall) ning armulaua jagamine.

Armulaua seadmise palve ülesehituse eeskujuks on kirikuisade ajastul kujunenud vanakiriklikud armulauapalved, mida Martin Luther omal ajal redutseeris, püüdes vältida võimalikke vihjeid missaohvrile (hiliskeskaegne arusaam Kristuse ohvri veretust kordumisest missal), aga mida tänapäeval paljudes luterlikes kirikutes taas kasutatakse niisuguses sõnastuses, mis ei lähe vastuollu luterlike arusaamadega jumalateenistusest ja pühast õhtusöömaajast.

Armulaua seadmise palveid on uue käsiraamatu eelnõus kokku kuus, nii et mõeldav on neid valikuliselt kasutada vastavalt kirikuaastale ja jumalateenistuse iseloomule.

Jumalateenistuse lõpuosas on õnnistamisega liidetud lähetamine – kogudus, kes on Jumala suurtest andidest osa saanud, läkitatakse Tema õnnistusega maailma ja argipäeva.

Minu meelest on kaks kõige suuremat muutust, mis eeldavad koguduselt ümberõppimist või -harjumist, korjanduse läbiviimine armulaua ettevalmistuslaulu ajal ning rahusoov armulaualiturgias (koguduseliikmed soovivad üksteisele kättpidi Kristuse rahu). Paljudes kogudustes on korjandus ja rahusoov enesestmõistetavad juba praegu. Tahan aga rõhutada, et korjandus ja rahusoov ei ole uues käsiraamatus kohustuslikud, vaid üksnes võimalused.

Jaan Lahe: Miks on vaja jumalateenistust üldse reformida? Kas senine jumalateenistuse kord, mis leidub agendas, ei ole piisavalt hea?

Marko Tiitus: Oleme harjunud sellega, et kirik on oma olemuselt stabiilsem ja staatilisem kui teised eluvaldkonnad. Tõepoolest, jumalateenistuse kui riituse toimimise eelduseks on harjumuspärane, tuttav, sissetöötatud vorm. Teisalt ei ole jumalateenistuse kord luterliku arusaama kohaselt mingi ilmutatud, muutumatu tõde, vaid ajas ja ruumis kujunenud ning muutunud vastavalt teoloogiliste arusaamade ja kirikukorralduse, aga ka sotsiaalsete suhete ja kultuuritausta muutudes.

Kõigepealt, muutunud elulaad tingib mõne riituse hääbumise ja teiste kasutuselevõtu – see puudutab ennekõike kiriklikke talitusi. Arvatavasti ei ole praegu kuigi palju neid kogudusi, kus toimetataks lahkunu puusärki panekul vaimulik talitus või õnnistataks kirikusse tulnud nurganaisi. Samas kasvab krematsioonide ja urnimatuste arv, mis tingib vastavate talituste vormilise külje läbimõtlemise ja fikseerimise.

Teiseks, jumalateenistuse roll koguduse ja kogukonna elus muutub. Mäletan, et 15 aastat tagasi oli mulle mõistetamatu, kui Tallinna Jaani kirikus ei loetud pihimanitsust, mis ometi oli agendas kirjas. Õpetaja Toomas Paul seletas siis, et see manitsus, kus on kokku pandud kõige kangemad ähvardused, mida pühakirjast leida võib, pärineb ajast, mil armulaual käimine (vähemasti kord aastas) oli kõikidele kohustuslik.

Siis tuli tõepoolest meelde tuletada, et niisama vormi pärast, ilma sisemise meeleparanduse ja patukahetsuseta võib armulauda enesele nuhtluseks vastu võtta. Praegu, kui armulaual käib (mitte ainult kogukonna, vaid ka koguduseliikmete) tühine vähemus, mõjub niisugune manitsus nende vähestegi Issandaga osaduse otsijate eemaletõrjumisena.

Kolmandaks, jumalateenistuse korra uuendamine on võrreldav ja paljudes kirikutes käibki käsikäes uute piiblitõlgete ja lauluraamatute trükkimisega. Eestis on kasutusel 1991. välja antud «Kiriku laulu- ja palveraamat» ning 1997. aastal ilmunud Piibel, liturgias kehtib aga ametlikult 1902. aasta agenda (enamikes kogudustes kasutatavat eksiilkiriku 1951 välja antud nn Stockholmi agendat ja selle kordustrükke, mis kujutavad endast agenda 1902. aasta redaktsiooni, ei ole Eesti kirikus kunagi ametlikult kehtestatud). Kuivõrd liturgias sisaldub palju piiblitsitaate ja nendel põhinevaid liturgilisi vormeleid, aga ka kirikulaulude katkeid, siis on loomulik nende redigeerimine ja ühtlustamine vastavalt uutele piiblitõlgetele ja koraaliraamatutele.

Neljandaks, jumalateenistuse kord on muutunud ka Eestis kogu aeg. Arusaam, et meil on olnud sajandeid kasutusel üks ja seesama luterlik agenda, mida nüüd tahetakse kiirustades ja ülepeakaela muuta, ei pea paika. Võrdlen praegu oma doktoritöö jaoks materjali kogudes XIX sajandi eestikeelseid luterlikke agendasid.

1889. a Liivimaa sinodi korraldusel välja antud ja trükitud agenda erineb mitmes olulises punktis 1834. a agendast (nt algussalmide ehk introituste kasutuselevõtt, uus perikoobirida, armulauapalve). Näib, et XIX sajandi vaimulikud ja teoloogid tegelesid üsna aktiivselt liturgia uuendamisega.

Ka XX sajandi alguses loodud vabas rahvakirikus asuti üsna peatselt agendat uuendama, moodustati vastav komisjon ja töötati välja uusi agendakavandeid. See protsess katkes II maailmasõja ja Eesti okupeerimise tõttu.

Jaan Lahe: Mis on võetud aluseks uuele jumalateenistuse korrale ja millistest põhimõtetest lähtudes on tehtud muudatusi?

Marko Tiitus: Liturgilise komisjoni, praeguse nimega liturgiakomisjoni moodustas kirikukogu 1991. aastal. Seega on liturgia uuendamine kestnud praeguseks juba 15 aastat. 

Komisjoni teoloogiline platvorm on sõnastatud 1996. aastal ilmunud jumalateenistuse juhendis (loetav EELK koduleheküljel intranetis): jumalateenistusuuendus teenib kiriku vaimse elu uuenemist ning tähendab vana liturgilise pärandi elavdamist nüüdisaegset inimest kõnetavaks jumalateenistuseks.

Juhendis rõhutatakse ka, et meid mõjutab naaberkirikute teoloogia ja praktika: sel sajandil on üle maailma toimunud ja toimumas jumalateenistuse uuendusprotsess (Vatikani II kirikukogu, luterlike kirikute agendauuendused Saksamaal, Skandinaavias, Ameerikas ja mujal) ning selle eel ja koos sellega on käinud põhjalik liturgiaalane uuendustöö. On oluline mõista, et me ei ela reservaadis, vaid Eesti liturgiauuendus tuleb asetada laiemasse konteksti.

Juhendis nimetatakse ka jumalateenistusuuenduse praktilisi eesmärke: jumalateenistuse sisuline selgus, terviklikkus, osaduslikkus, voolavus ja loomulikkus, mitmekesisus, palveelu süvendamine.

Minu meelest on jumalateenistusuuenduse puhul oluline suurendada eelkõige koguduse aktiivset ja teadlikku osalemist liturgias: kogudus ei ole lihtsalt publik või auditoorium, vaid – nagu ütles kord Jüri Bärg – lapsed, kes on tulnud oma taevasele Isale laulumängu mängima. Tuleks ära kasutada erinevaid vahendeid, et kogudust sellesse laulumängu kaasa haarata.

Jaan Lahe: Kas ei oleks mõeldav säilitada ka praegust liturgilist olukorda, st paralleelseid jumalateenistuste kordi?

Marko Tiitus: Põhimõtteliselt on võimalik, et kirikukogu otsustab lubada paralleelselt kasutada uut käsiraamatut ja 1902. aasta agendat ning autoriseerib ka 1951. a Stockholmi agenda. Isiklikult ma seda varianti ei poolda, vaid näen pigemini seda, et uus käsiraamat sisaldab piisavalt variante ja valikuvõimalusi, et jumalateenistust saaks ka uue korra järgi pidada minimaalsete muudatustega.

Kuid teatavad muudatused, kas või keelelised, on siiski vajalikud. Rohkem kui saja aasta vanuse agenda säilitamine tähendaks, et sellest tuleks välja anda kordustrükk. Kiriku ühtsuse huvides oleks minu arvates parem, kui meil oleks üks jumalateenistuse käsiraamat, mis rahuldaks erinevaid teoloogilisi suundumusi ja vagaduslaade.

Kui on kasutusel mitu käsiraamatut, tekib küsimus, kes otsustab ühe või teise kasuks. Vaimulik? Koguduse juhatus? Nõukogu? Täiskogu? Suurtes kogudustes peaks pidama igal pühapäeval kaks teenistust, ühe vana ja teise uue korra järgi, sest ilmselt on mõlema pooldajaid piisavalt.

Lõpuks võime jõuda selleni, et liturgia ei ühenda, vaid eraldab ja poolitab mitte ainult kirikut, vaid ka üksikkogudust.

(Järgneb.)