Püha Jumal, me täname, et tohime taevaminemise pühale mõeldes olla kindlad selles, et Sina saadad ja juhid meid eluteel! Anna meile ikka lootust selles, et parem on ees. Ole juhtimas meid elu rõõmudes ja muredes. Sinu ette kanname palves usuteaduse instituudi uue rektori Ove Sanderi. Ole teda uues ametis juhtimas ja õnnistamas.
Meelelahutusest, meeleheitest ja meeleparandusest
[field_nimi-raw] - 30.08.2005
Rubriik: Kolumn
Tänases kirikulehes kirjutab Tarmo Toom Ameerika megakirikutest, mida ajakiri The Economist nimetab tsiviilklubideks. Nende edu põhjuseks on tarbijauuringute ja ärimudelite rakendamine kirikuelus ning aktiivne klubiline tegevus eri vanuses ja erinevate huvidega inimestele. Autor on megakirikute suhtes siiski pisut skeptiline ja küsib, kas pole siin mitte segamini aetud elu ja elevus.Pärisin kord algaja vaimulikuna ühelt tuntud kultuuriinimeselt ja toonaselt Riigikogu liikmelt, mida üks poliitik Toompea mäelt alla vaadates kirikult ootab. Ta mõtles natuke ja vastas: kutset meeleparandusele. Olin tol hetkel üsna üllatunud. Ilmselt eeldasin, et vastus sisaldab umbmääraseid fraase kirikust kui traditsioonide ja püsiväärtuste kandjast ning moraali alalhoidjast.
Mis saab siis, kui ajame omavahel segi meelelahutuse ja meeleparanduse? Ja kui kaugel on meelelahutusest meeleheide? Siin maksab meil imetleda emakeelsete terminite kujundlikkust: kui meel on lahutatud, katki läinud, tükkideks rebitud – mida muud siis temaga peale hakata kui ära heita, minema visata. Kes aga aitab kokku panna lahutatud meele, kes annab meeleheitel inimesele tagasi meelekindluse?
Meelelahutusest kõneldes peab meeles pidama, et selle kategooria alla ei mahu üksnes vallaliste õhtud, meistrivõistlused pesapallis ja loomaaia ühiskülastus. Jüri Bärg on öelnud: «Meelelahutuseks ei pruugi sugugi pidada sedasinast lihalikku minnalaskmist, meelelahutuslik haarab ka mõistusliku tegevuse. Selleks tuleb lugeda kõike, mis eraldab end teadlikult või ebateadlikult tegelikkusest. Kui lugeda mitmesuguste komisjonide tulemusi, kõiki neid «väljatöötatud» ja «läbivaadatuid» ja korrigeerituid ja redigeerituid – ning ikkagi töökõlbmatuid, siis võiks seda tööd kvalifitseerida kui meelelahutust.»
Meeleparandus on kristlikus kuulutuses keskne mõiste. Markuse evangeeliumi järgi alustas Jeesus oma avalikku tegevust sõnadega: «Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal, parandage meelt ja uskuge rõõmusõnumisse!» See ei tähenda mingite ebameeldivate harjumuste väljajuurimist või uue käitumiskoodeksi omandamist, vaid inimese ja Jumala vahelise loodupärase osaduse taastamist, mis võimaldab inimesel mõista ja kogeda end tervikuna ning elada terviklikku, harmoonilist ja täisväärtuslikku elu.
Uku Masingu sõnadega: «Eestlasele on Jumal õhk, milles inimene elab, ilma milleta läbi ei saa, nagu valgus, mis kasvamisel on vajalik. Usutakse selleks, et elada, sest usk Jumalasse annab inimesele vere ja liha, ilma selleta ta on kunstlikest aineist robot. Ning selletõttu igal elaval inimesel ja usklikul on ateisti nähes ebamugav. Ikka tundub, et tegemist on olendiga, kes on papist ja naelust, kellel pole olnud küllalt toitu, et saada elavaks. Ühendus Jumalaga paneb inimese lokkama ning õitsema ja nõmmemaast saab põld.»
Kui meel on korras ja kokku pandud, küllap siis võib kirikus ka bridiõhtuid korraldada, pesapalli mängida ja ühiselt autosid pesta. Aga kes aitaks meid sinnamaani? Kui kirik lahutab seda, mida ta parandama peaks, kui ta äratamise asemel uinutab, siis kelle juurde peaksime minema?
Marko Tiitus
