Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Vanade Piiblite näitus Ameerikas, 2.

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

(Algus EK 49, 29.11)

Aleppo koodeks, fragment (2Aj 35:7), 10. sajand (Ben-Zvi instituut). Aleppo koodeks on tõenäoliselt parim näide masoreetide tekstist. Masoreedid olid keskaegsed piibliteksti toimetajad, kes lisasid heebreakeelsele konsonant-tekstile vokaalimärgid. 

Juudi õpetlased üle terve muistse maailma käisid Egiptuses Aleppo koodeksit uurimas ja täpse heebreakeelse teksti osas selgust saamas. Tänaseni teavad juudid seda koodeksit kui Ha-Keter (‘kroon’). 20. sajandi keskel väitsid kuulsa koodeksi valdajad, et tuli olevat hävitanud nende aarde, kuid peagi tuli välja, et nad tahtsid valega oma varandust varjata. Midagi selle koodeksiga siiski juhtus, sest keskaja tähtsaimast heebreakeelsest pühakirja eksemplarist on üks kolmandik jäänudki kadunuks.

Leht Sankt-Peterburgi pentateuhist, 929 (Venemaa rahvusmuuseum). See on üks varajasemaid dateeritud heebreakeelseid käsikirju viiest Moosese raamatust. Leid pärineb Kairo Genizah’st, mis asustati 882. aastal ja kust leiti enam kui 140 000 lehte. 

Genizah on ruum, kus hoitakse kulunud ja vigase tekstiga Piibli käsikirju. Kuna pühakirjatekst sisaldab Jumala nime YHWH, ei tohi isegi vigadega rullraamatuid hävitada. Aeg-ajalt maetakse neid spetsiaalse tseremoonia saatel. Näituse avaruumis on suur kastitäis Kairo Genizah’st leitud papüüruse tükke, mõni veel isegi loetava tekstiga.

Fragmendid Matteuse evangeeliumi 26. peatükist, papüürus, 2.–3. sajand (Oxfordi ülikool). Tõenaoliselt vanim säilinud sünoptiliste evangeeliumite (esimese kolme evangeeliumi) fragment. Papüürusetükkidel on vaid üksikud sõnad. Nähes neid üksikuid sõnu, meenus Cassiodoruse ütlus «Iga kirjutatud sõna on haavaks saatana ihul.».

Fragment tundmatust ehk Egertoni evangeeliumist, 2. sajand (Briti muuseum). Kolmest tükist koosnev Egertoni käsikiri on üks varasemaid kristlikke papüürusetekste ja ühtlasi vanim fragment mittekanoonilisest evangeeliumist.

Fragment Pauluse kirjadest, papüürus (Ef 6:20 – Gl 1:8), ca 200 (Michigani ülikool). Tegemist on vahest ehk tähtsaima Pauluse kirjade käsikirjaga ja väidetavalt ühe märkimisväärsema papüüruseleiuga üldse.

Erutusega lugesin Galaatia kirja algust: PAULOSAPOSTOLOSOUKAPANTHROPÔN (Vanasti kirjutati tekst suurte tähtedega ja ilma sõnavahedeta – T.T.)

Michigani ülikoolile kuulub umbes pool säilinud lehtedest. Ülejäänud on Chester Beatty raamatukogu valduses. Pauluse kirjade järjekordki on unikaalne: Rooma kiri, Heebrea kiri, 1. ja 2. Korintose kiri jne. Efesose kiri on enne Galaatia kirja. Antud järjestus on seletatav tekstide pikkusega. Puuduvad 2. Tessaloonika kiri ja samuti pastoraalkirjad (1. ja 2. Timoteose ja Tiituse kiri).

Chester Beatty fragment evangeeliumitest ja Apostlite tegudest, papüürus, ca 250 (Chester Beatty raamatukogu, Dublin). Koodeksi ca 230 lehest on alles vaid 60. Käsikiri on umbes sada aastat vanem kui esimesed pärgamentkoodeksid Sinaiticus ja Vaticanus. Antud käsikiri sisaldab rohkem teksti kui ükski teine papüüruse fragment. Papüürus näitab, et Apostlite teod olid evangeeliumitega ühte köidetud palju varem, kui seni oletati. See käsikiri on ühtlasi vanim säilinud tekstinäide Markuse evangeeliumist. 

Fragment Jeesuse ütlustest (Logia Jesou) (Tooma evangeelium), 3. sajand (Oxfordi ülikool). Ligi 5000 avaldatud Oxyrhynchuse papüüruse hulgas kannab antud manuskript esimest numbrit. 114 Jeesuse ütlust sisaldav Tooma evangeelium kirjutati kopti keeles. Antud papüüruselehel on selle kreekakeelne tõlge. Manuskripti kõrval on eksponeeritud Nag Hammadi koodeks II (Tooma evangeelium), 4. sajand (Kopti muuseum, Kairo). Nag Hammadi raamatukogu avastati 1947. aastal Egiptuses. See sisaldas peamiselt koptikeelseid gnostikute tekste ja oli Surnumere rullide kõrval üks 20. sajandi suuravastusi. Alternatiivkristluse raamatukogus oli kokku 12 koodeksit.

Varakristlik raamaturull, 3.–4. sajand (Briti raamatukogu). Kristlased avaldasid oma pühakirja enamasti koodeksi formaadis. Praeguseks on avastatud ainult neli kristlaste kasutuses olnud rullraamatu fragmenti. See on üks neist. Papüüruse ühel küljel on Ilm 1:4–7 ja teisel küljel 2Ms 11:26–32. Huvitav on seegi, et raamaturull oli juba eksisteeriv Vana Testamendi rullraamat, mille tagaküljele lisasid kristlased oma uue pühakirja (s.o Uue Testamendi).

Kreekakeelsed papüüruse fragmendid 4. ja 5. Moosese raamatust, ca 150 (Chester Beatty raamatukogu). Enne Surnumere rullide avastamist oli see koodeks varajasim Vana Testamendi käsikiri ja kõige mahukam 2. sajandi kristlik koodeks. Suurepärane näide algkristlaste Piiblist (s.t Septuagintast)! Ühtlasi on see vanim käsikiri, millel on nummerdatud leheküljed. Koodeksi 216 leheküljest on säilinud umbes 100.

Süüriakeelne pentateuh, 463 (Briti raamatukogu). Antud käsikiri on maailma vanim dateeritud piiblikoodeks.

Siinai koodeks (Codex Sinaiticus) on kõige varajasem käsikiri (4. saj), mis sisaldab kõik kanoonilised Uue Testamendi raamatud ja lisaks Barnabase kirja ja Hermase Karjase. Algsel kujul oli koodeksis tõenäoliselt 730 lehekülge. Tänaseks on mõni osa Vanast Testamendist kadunud, kuid kogu Uus Testament on õnneks säilinud. Ühtlasi on see ainuke käsikiri, mis sisaldab Uue Testamendi teksti täies ulatuses ja on vanem kui 9. sajand. (Aleksandria koodeks [Codex Alexandrinus] sisaldab vaid tekstiosi kõikidest Uue Testamendi raamatutest. Vatikani koodeksis [Codex Vaticanus] puudub Fileemoni kiri ja osa Heebrea kirjast). Näitusel on välja pandud kaks kõige paremini säilinud papüüruselehte Püha Katariina kloostri valduses olevatest fragmentidest.

Washingtoni koodeks (Codex Washingtonianus), 4.–5. sajand (Freer galerii, Washington, DC). Originaalselt sisaldas see käsikiri nelja evangeeliumi läänepärases järjestuses: Matteus, Johannes, Luukas ja Markus. Paar lehte Johannese ja Markuse evangeeliumist on kaduma läinud. Isesugused käekirjad lubavad oletada, et käsikiri kirjutati eri ajal rohkete katkestustega. Võimalik, et vähemalt osa tekstist kirjutati Diocletianuse tagakiusu ajal.

Washingtoni koodeks on saanud kuulsaks oma ainulaadse Markuse evangeeliumi lõpuga. Evangeeliumi originaaltekst katkeb Mk 16:8 kohal ja nõnda on Markuse evangeelium kanoniseeritud hiljem kirjutatud lõpuga. Washingtoni koodeks on aga ainuke käsikiri, mis lisab peale 16:14 veel mõne salmi sellest, kuidas ülestõusnud Jeesus ilmub 11 jüngrile ja tõlgendab oma surma. Seda tekstilõiku tuntakse nime «Freeri logion» all.

Näitusel on ka armeeniakeelne evangeeliumiraamat 9.–10. sajandist (Briti muuseum), mis on avatud Markuse evangeeliumi lõpu kohalt. See käsikiri lõpetab teksti 16:8ga ja venitab suurte vahedega tekstiread lehekülje pikkuseks. Paistab, et sulemees teadis küll, et salmid 9–20 moodustavad Markuse evangeeliumi kanoonilise lõpu, kuid otsustas need viimasel hetkel kirjutamata jätta.

Claromontanuse koodeks (Codex Claromontanus), 5.–6. sajand (Prantsuse rahvusraamatukogu, Pariis). Tegemist on kreeka- ja vana-ladinakeelse Pauluse kirjade koodeksiga, millest puuduvad vaid Rooma kirja 1. peatüki esimesed seitse salmi. Vana Testamendi tsitaadid on kirjutatud punase tindiga. Fileemoni kirja järel on toodud Piibli kanooniliste raamatute loetelu, mis on märksa vanem kui kakskeelne käsikiri ise. Kolm rida on puudu ja seega ei nimetata Filippose ning 1. ja 2. Tessaloonika kirja. Pauluse kirjadele lisatakse veel vaieldavad Barnaba kiri, Hermase Karjane, Pauluse teod ja Peetruse apokalüpsis.

Araabiakeelsed Pauluse kirjad ja Apostlite teod, 867 (Püha Katariina klooster). Need on vanimad dateeritud araabiakeelsed kristlikud käsikirjad. Kuna tekstid on tõlgitud süüriakeelsest Uuest Testamendist, puuduvad 2. Peetruse, 1. ja 2. Johannese ja Juuda kiri. Süüria kiriku kaanon on nimelt lühem kui meile tuntud kaanon.

Koodeks Zographensis, 10. sajand (Venemaa rahvusraamatukogu, Sankt-Peterburg). Vanim illustreeritud glagoolitsa ehk vana-slaavikeelses kirjas tekst, mis sisaldab nelja evangeeliumi.

Alcuini piibel, ca 850 (J. Paul Getty muuseum, Los Angeles). Inglise õpetlane Alcuin oli Toursi piiskop, kes redigeeris ja ühtlustas Hieronymuse ladinakeelset piiblitõlget. Alcuini piiblitekst on kirjutatud väiksemas ja kergestiloetavas kirjas (nn karolingide minusklites). Varased käsikirjad on kirjutatud suurte tähtedega (majuskelid). Orleansi Theodulfi piibel, 9. sajand (Briti raamatukogu), on samuti kirjutatud ülimalt loetavas, ent nii väikeses kirjas, et kalligraaf võis pärast piibli kirjutamist olla pime.

Stockholmi ladinakeelne koodeks Aureus, ca 750 (Kuninglik raamatukogu), Pariisi kreekakeelne koodeks Sinopensis, 6. sajand (Prantsuse rahvusraamatukogu), Brecia ladinakeelne koodeks Brixianus, 6. sajand (Brecia Queriniana raamatukogu) ja koodeks Caesariensis, 6. sajand (Morgani raamatukogu, New York) on ühed kaunimad näituse eksponaadid. 

Koodeks Aureus, nagu nimigi ütleb (aurum ‘kuld’), on evangeeliumite luksuskoodeks, kus tavalised pärgamentlehed vahelduvad purpurpunastega ja kus tekst on kirjutatud kulla ja hõbedaga. (Purpur oli üks kallimaid pigmente — T.T.) Ühel leheküljel on näiteks seitse rida – vaheldumisi üks rida kuldsete tähtedega ja teine rida tavaliste tähtedega kuldsel taustal. Ääremärkusena on kirjutatud mehe nimi, kes päästis selle koodeksi 9. sajandil viikingite käest (Ealdorman Alfred Kentist), kuid nüüdseks on Codex Aureus ikkagi rootslaste valduses!

Koodeks Sinopensis on erakordselt suur, ent tõenäoliselt sisaldas see ainult Matteuse evangeeliumi. Lehekülgede alumises osas illustreerivad pildid seda, millest tekst ülalpool kõneleb.

Koodeks Brixianus on vana-ladinakeelne tõlge neljast evangeeliumist, mis ühtlasi sisaldab alternatiivseid kreeka-, ladina- ja gootikeelseid tekstivariante. Purpurpunaseks värvitud pärgamendile on kantud kullast tekst.

Koodeks Caesariensis on samuti evangeeliumite luksuskoodeks. 16realine tekst on kirjutatud suurte hõbedaste tähtedega. Kristuse nime lühend (IC) on aga graveeritud kullaga.

Teadlaste pidupäevad

Eksponaatide hulgas on veel unikaalseid kopeeritud Piibli kommentaare (Primasiuse Ilmutuse raamatu kommentaar 8. sajandi algusest, paavst Gregorius Suure evangeeliumite kommentaar 8. sajandi lõpust ja Süüria teoloog Efraimi kommentaar Tatianuse Diatessaronile 5. sajandist (Diatessaron on nelja evangeeliumi põhjal kirjutatud nn koondevangeelium), nikerdatud ja kalliskividega kaunistatud piiblikaasi, ja ka üks antiikne Piibli lugemise pult (Egiptus, 5.–7. sajand).

Isegi kui maailmas palju ringi käia, jäävad varased Piiblid ja Piibli käsikirjad enamasti nägemata, sest neid valvatakse varmalt ligipääsmatutes varakambrites. Sestap on raske varjata vaimustust, kui need siiski lihtsurelikele vaatamiseks välja on pandud.

Näitus on ajastatud nõnda, et viimane suur Ameerika Religiooniakadeemia (American Academy of Religion) ja Piiblikirjanduse Ühingu (Society of Biblical Literature) iga-aastane ühiskogunemine satub näituse lahtioleku ajale. (Konverents toimus 17.–21. novembrini, edaspidi peavad need organisatsioonid eraldi konverentse – T.T.)

Seekord pühendatakse kümme loengut eranditult Codex Washingtonianus’ele. Viimane AARi ja SBLi ühiskonverents toob ühtlasi Washington DCsse ligikaudu 11 000 teadlast, õpetlast ja vaimulikku, kes kindlasti lähevad ka vanu Piibleid imetlema – mis sest, et koeraga(!) politsei neil seal pidevalt silma peal hoiab.

Tarmo Toom,
teoloogiadoktor

Fotod nähtavad: siit.

——————————

Autor on Washingtoni John Lelandi teoloogiakeskuse professor, ajakirja Reviews in Religion and Theology kaasautor.