Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Sven Danell – eestlaste hea ja ustav sõber

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Käesoleva aasta 18. jaanuaril möödus 25 aastat Skara piiskop emeeritus Sven Danelli surmast. Eesti kirikulukku jääb Danell Noarootsi koguduse õpetajana aastatel 1930–1937 ning hiljem pagulaseestlaste järjekindla aitajana Rootsis.

Ta tegutses aastakümneid E.E.L.K. ajakirja Eesti Kirik vastutava väljaandjana ning tegi Eesti olustiku laiemalt tuntuks oma mälestusteraamatus «Kuldrannake».

Sven Isak Danell sündis 25. novembril 1903 Uppsalas professori ja hilisema Skara piiskop (1905–1935) Hjalmari ning Maria Danelli perre. Ühtekokku nägi Danellide kodus ilmavalgust kümme last: viis poega ja viis tütart.

Nii isa- kui ka emapoolses suguvõsas oli kirikuõpetajaid, isegi misjonäre, ning ilmselt tingis just taoline vaimne järjepidevus selle, et poegadest kolm ning tütardest neli valis oma elutööks tegevuse kirikus. Piiblitõlkija Endel Kõpp lisab Sven Danelli nekroloogis, et Skara piiskopkonda, kus Danell kasvas ja kujunes, sai pidada usuliselt kõige elavamaks Rootsis.

Danell omandas keskhariduse Skaras ja Göteborgis ning alustas 1922 Uppsalas teoloogiastuudiumi. 10. juunil 1928 ordineeriti ta Skara piiskopkonna õpetajaks.

Eesti aastad ja «Kuldrannake»

1930 pakkus toonane Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom Danellile abiõpetaja kohta Eestis Noarootsi kihelkonnas. Lisaks Noarootsi kirikule kuulusid koguduse teenimispiirkonda veel kolm abikirikut: Rooslepa, Sutlepa ja Osmussaar. Kirikuliikmeid oli kokku umbes 4400, neist 2700 rootslased, 1700 eestlased. Koguduse peaõpetaja ametit pidas siis Eugen Tannebaum.

Danell otsustas pakkumise vastu võtta. Pole muidugi enam võimalik öelda, mis ajendas teda asuma võõrale maale. Võib-olla aitas kaasa misjonäri veres sisalduv rännukihk, mida leidus esivanemate kaudu ehk Danelliski. Võib-olla aga julgustas teda Maarjamaa kidurale ja tuulisele rannale tulema hoopis vend Nils, kes juhatas Noarootsi kihelkonnas Pürksi põllutöökooli (1929–1931). Igatahes sidus Danell end Eestiga seitsmeks aastaks ning sellest perioodist kujunes tema Eesti-lembuse nurgakivi kogu eluks.

Noarootsi saabunud (1930), sai Danelli peaülesandeks töö eestirootslaste hulgas. Õigupoolest oli tema volitus võõramaalasena Eesti kirikus tegutseda üsna erakordne. See sai võimalikuks üksnes tänu sellele, et Eesti kodakondsusega rootsi õpetajat polnud kuni 1936. aastani ametisse võtta. Siiski tuli Danellil korduvalt taluda politsei ettekirjutisi, mis pidanuksid tema töö siin lõpetama. Ta meenutab: «Peagi sai mulle selgeks, et säärased postkaardid politsei poolt kuulusid rutiini juurde. Ma ei tea, kui palju kordi mulle niiviisi üles öeldi, aga alati lahenes asi kuidagimoodi, paljuski tänu rootsi rahvussekretäri abile.»

Marek Roots

(Järgneb.)