Au ja kiitust Sinu ette kannan

Rubriik: Jutlus

Inimese käekäik sõltub suuresti tema usust või selle puudumisest. Samas pole jumalik sekkumine inimellu iseenesestmõistetavus. Kord küsinud üks rabi õpetatud meestelt, kus elab Jumal. Need küsisid omakorda rabilt: «Kuidas võid sa sellise küsimuse üldse esitada? Kogu maailm ei suuda Teda mahutada!» Rabi vastas seepeale: «Jumal elab seal, kuhu Teda sisse lastakse.»Ja Jeesuse juurde tuli pidalitõbine, palus teda ja põlvili heites ütles talle: «Kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!» Ja Jeesusel hakkas temast hale, ta sirutas oma käe välja, puudutas teda ja ütles: «Ma tahan, saa puhtaks!» Ja otsekohe lahkus pidalitõbi temast ja ta sai puhtaks. Ja Jeesus hoiatas meest ja saatis ta kohe minema. Jeesus ütles talle: «Vaata, et sa kellelegi midagi ei räägi, vaid mine näita ennast preestrile ja ohverda oma puhtaks saamise eest, mis Mooses on käskinud, neile tunnistuseks!» See aga läks ja hakkas igal pool kõnelema ja seda uudist levitama, nii et Jeesus ei saanud enam avalikult minna ühtegi linna, vaid pidi viibima eemal asustamata paigus. Ja kõikjalt tuldi tema juurde.
Mk 1:40–45

Inimese käekäik sõltub suuresti tema usust või selle puudumisest. Samas pole jumalik sekkumine inimellu iseenesestmõistetavus. Kord küsinud üks rabi õpetatud meestelt, kus elab Jumal. Need küsisid omakorda rabilt: «Kuidas võid sa sellise küsimuse üldse esitada? Kogu maailm ei suuda Teda mahutada!» Rabi vastas seepeale: «Jumal elab seal, kuhu Teda sisse lastakse.»
Ta on nendega, kes Talle oma elus ruumi teevad. Ta tuleb nende ellu, kes Teda ootavad, et muuta nende elus midagi, mis inimesele on võimatu, Jumalale aga mitte. Nii pidalitõbisega toimunud ime kui ka kõigi teiste Piiblis talletatud imetegude läbi kinnitab Jeesus, et Jumalale ei ole miski võimatu.
Samas ei ole imede toimumine päädinud Jeesuse maapealse tegevuse lõppemisega, vaid neid on toimunud igal ajastul ja toimub ka edaspidi.
Imed toimuvad tavaliselt nendega, kes on võimelised neid ära tundma ja neisse uskuma. Pidalitõbine mees tuli Jeesust paluma, et Jumala poeg ta haigusest vabastaks. Mees uskus, et tõsisest haigusest on võimalik ime läbi paraneda. Pidalitõbisel oli usku, mis ta Jeesuse juurde tõi ja tema usk oli haigusest vabanemise eelduseks. Inimese usule vastab Jumal oma armuga ja ei jäta üksi seda, kes Tema poole vaatab ja Tema poole pöördub.
Kord küsis minult üks lähedane sõber, mille kaotamist kardan ma oma elus kõige rohkem. Minu spontaanne vastus oli, et usu kaotamist. Kui mulle sama küsimus täna esitataks, vastaksin samamoodi. Jumalasulane Saalomon palus endale kunagi tarkust. Meie, kes me elame sekulariseerunud maailmas ja suhteliselt usuleiges ühiskonnas, peaksime paluma Jumalalt usku ja usujõudu, et need ei lõpeks. Need stabiilsuse ja seesmise rahu tagajad on eriti olulised praegusel, kiiresti muutuval ja rahutul ajal.
Kristuse läkitamine maailma on Jumala armastuse ilming inimeste suhtes, kuid see ei peaks jääma üksnes vertikaalseks (Jumala-inimese) suhteks, vaid muutuma horisontaalseks – inimestevaheliseks armastuseks ja lugupidamiseks. Ristiusu muudab eriliseks see, et üksikisiku suhe Jumalaga ei jää mitte kunagi eraldiseisvaks suhteks, vaid see ilmneb kristlase suhtumises kaasinimestesse ja igapäevases läbikäimises kaasinimestega. Martin Luther on rõhutanud, et ligimese läbi teenime me Jumalat. Meie suhted ligimestega mõjutavad ka meie suhet Jumalaga ja Jumalasse. Paraku ei ole alati heade suhete hoidmine ligimestega lihtne, sest inimesed jäävad inimesteks oma pahede ja voorustega. Ka usklikud, isegi kõige pühendunumad. Käitume tihti vastupidiselt sellele, mis oleks õige või mida meilt eeldatakse. Nii, nagu oli see pidalitõbise loos, kui Jeesus ütles tervenenud mehele: «Vaata, et sa kellelegi midagi ei räägi,», aga too läks kõikjale levitama uudist tervenemisest.
See, mida Jeesus tervenenul teha käskis, oli tänada Jumalat toimunud ime eest. Tänu on midagi, mida ka tänapäeva maailmas tihti vajaka jääb ja mis sageli ära unustatakse. Head teha näib olevat nii loomulik, et selle eest ei peeta tihti vajalikuks eraldi tänada. Eestlased ei ole kõige varmamad oma tundeid välja näitama ja tänulikkuse väljendamisel ollakse tihti tagasihoidlikud. Oleme sageli liiga enesekesksed, liigset täiuslikkust taotlevad, oma ideede realiseerimise nimel sageli ennasthävitavalt tegutsevad, orienteeritud eelkõige tulemustele,mitte niivõrd rahuldustpakkuvale protsessile.
Iga täidetud eesmärk kannustab aga järgmiste eesmärkide seadmisele ning ühel hetkel võime avastada, et me ei suuda enam olla rõõmsad, avatud, vaadata maailma tänuliku meele ning armastava südamega. Ei suuda näha imesid, mis meie ümber ka täna toimuvad ning kipume unustama selle, mis on tegelikult oluline – korrastatud suhe Jumala ja ligimestega.
Mis aitab neid suhteid hoida õigel teel? Olla ustav ja tänulik oma Loojale, paluda, et meil jätkuks usku ka siis, kui elu muserdab ega kulge nii, nagu me seda soovime, olla tänulik, elada avatud silmade ja südamega tänases päevas, püüda edasi anda seda head ja positiivset, mida oleme kogenud.
Hea lugeja, usun, et kui mõtled põhjalikult oma elule, oskad hinnata adekvaatselt ka Jumala juhtimise suurust ja usu rolli oma elus ning ühineda Aleksander Hinnoga, kes palub kiriku laulu- ja palveraamatus:
«Nüüd luba Sulle tänu anda,
mu Issand – see Su lapse
hüüd;
au, kiitust Sinu ette kanda,
mis on mu ohver Sulle nüüd.
Sest Sinu arm ja õnnistus
On igal tunnil, päeval uus.»
(KLPR 267)
Aamen.


KRISTEL ENGMANN,
Lääne praostkonna
vikaarõpetaja

0

Pole ühtegi hinnangut

Hinda artiklitViletsPole vigaHeaSuurepäraneParemaks minna ei saa

Sinu hinnang: Puudub