Rubriik: Arvamus

Liibanon on pindalalt (10 452 km²) natuke väiksem kui üks neljandik Eestist. Iisrael koos Gaza piirkonna ja Läänekaldaga (22 145 km²) on aga natuke suurem kui pool Eesti territooriumist.

Niivõrd väikesel alal elab aga kokku üle 10 miljoni inimese – Liibanonis 3,6 ja Iisraelis 6,3 miljonit, kusjuures Iisraeli elanikkonna arvule lisanduvad Gaza sektori ja Läänekalda palestiinlased. Ainuüksi Gaza sektoris, mis on suuruselt võrdne umbes ühe kolmandikuga Hiiumaast, elab umbes sama palju inimesi (1,4 miljonit) kui kogu Eestis.

Mitmeusuline Liibanon

Vastavalt 1943. aastal kehtestatud riigikorrale peab võim Liibanonis jaotuma suuremate usukogukondade vahel. President peab olema maroniit (kristlane), peaminister sunniit ja parlamendi spiiker šiiit. Ka parlamendi 128 kohta on sellest ajast saadik jaotatud nii, et 64 kohta on kristlastele, 64 kohta moslemitele.

Et Liibanonis on tänini peaaegu kõik (95%) elanikud etnilised araablased (ülejäänud on valdavalt armeenlased), siis on peamiseks kogukondi eristavaks tunnuseks just usk. Viimastel aastakümnetel on aga kristlaste arv vähenenud umbes kolmandikule ja riigi suurimaks usukogukonnaks on saanud šiiidid. Tänu palestiinlastest põgenikele, keda arvatakse riigis olevat umbes 400 000, on suurenenud ka sunniitide arv.

Praegune sõjategevus Liibanonis on kindlasti suur tragöödia, kuid võrreldes kodusõjaga aastatel 1975–1990, pole asi hull. Kui praegu on hukkunud umbes tuhat Liibanoni elanikku, siis kodusõja aastatel hukkus neid sada korda rohkem.

Samamoodi ei ole midagi erilist selles, et Iisraeli maaväed on tunginud Liibanoni territooriumile. Varem on Iisrael hoidnud oma vägede kontrolli all Lõuna-Liibanoni alasid tervelt 22 aastat (1978–2000) ning seejuures jõuti korra isegi Beirutisse (1982), millest praegu ollakse veel kaugel.

Hezbollah ja Hamas

Igapäevastes uudistes räägitakse terrorismiga seoses kõige enam al-Qaedast, Hezbollah’st ja Hamasist. Kuigi viimastel aastatel on Liibanoni šiiitide usulis-poliitilisest rühmitusest Hezbollah’st räägitud ehk kõige vähem, on tegemist nendest kolmest kõige vanemaga (loodi aastal 1982) ning vähemalt Hamasist ja ilmselt al-Qaedast autoriteetsema organisatsiooniga.

Hezbollah oli teerajaja ka enesetapurünnakute vallas, mille kasutamine tõi neile 1980.  aastatel suurt edu. Peale mõnda üksikut rünnakut USA armeele, millest esimeses, 1983. aastal korraldatud rünnakus, hukkus 241 USA merejalaväelast, ja Iisraeli armeele, lahkus USA armee Liibanonist (1984) ning Iisraeli armee tõmbus tagasi Lõuna-Liibanoni julgeolekutsooni (1985). Aastal 2000 lahkusid Iisraeli väed ka sealt.

Hezbollah pole olnud mitte ainult Iisraeli okupatsiooni vastu Liibanonis, vaid on pidanud «oma südameasjaks» ka vastupanu Palestiina alade okupeerimisele Iisraeli poolt. Ja vastupidi, just Hezbollah’ edukad rünnakud olid peamiseks põhjuseks, miks Palestiina aladel võeti 1990ndatel aastatel kasutusele enesetapurünnakud.

Terror või heategevus?

Sarnaselt Hamasile on Hezbollah osalenud parlamendi valimistel ning riigi valitsuse töös. Kuna mõlemal organisatsioonil on olemas poliitiline ja sotsiaalne haru, jääb suuresti tõlgenduse küsimuseks, kas ja millal tuleks neist mõelda kui heategevuslikest, sotsiaalsetest ja poliitilistest organisatsioonidest või terrorirühmitustest.

Mitmes Liibanoni vaesemas piirkonnas korraldab Hezbollah nii korrakaitset, tervishoidu, haridust kui ka muid kogukondlikke teenuseid. USAs on seetõttu tõsimeeli arutletud, kas Ameerikas elavate inimeste annetused Hezbollah’ rühmituse egiidi all tehtavate sotsiaalteenuste pakkumiseks on terrorismi või heategevuse toetamine.

Mõlemate organisatsioonide esimeseks vastaseks on olnud aga oma kogukonna sekulaarne poliitiline juhtkond. Hezbollah’ rajamise motiiviks oli vastandumine šiiitide sekulaarse organisatsiooni Amaliga, mis oli aldis tegema koostööd USA ja Iisraeliga, 1987. aastal loodud Hamas vastandus Yasser Arafati juhitud sekulaarse Palestiina Vabastusorganisatsiooniga. Mõlema organisatsiooni ideeliseks sisuks on olnud vastandumine Iisraeli riigi ja okupatsiooniga ning mõlemal puhul on sõnades väljendatud Iisraeli riigi hävitamise soovi.

Palestiina põgenike probleem tekkis peamiselt 1967. aasta Araabia-Iisraeli sõjast, mille käigus Iisrael okupeeris teiste alade kõrval ka Gaza sektori ja Läänekalda. Sajad tuhanded palestiinlastest põgenikud koondusid kõigepealt Jordaaniasse, kuid peale konflikti sealse kuningaga aastal 1970 sai kuni 1982. aasta rünnakuni Iisraeli poolt Palestiina Vabastusorganisatsiooni asupaigaks Liibanon.

Kasvav palestiinlaste esindatus Liibanonis tõi kaasa Liibanoni kodusõja, milles oma huve edendasid USA, Iraan ja Süüria. Süüria sekkus Liibanoni sisekonflikti aastal 1976 ning viis oma väed riigist välja alles 2005. aastal pärast ÜRO vastavasisulist nõudmist. ÜRO oli 2004. aastal nõudnud ka relvade loovutamist Hezbollah’lt, kellest peale tuhandete Süüria sõdurite lahkumist sai Liibanoni tugevaim sõjaline jõud.

Liibanon ja Palestiina

Iraaklased, liibanonlased ja palestiinlased on sõnad, mida eesti keeles ei ole korrektne kasutadagi, sest tegelikult selliseid etnilisi gruppe pole olemas. Sisuliselt on olemas vaid Iraagis elavad araablased ja kurdid, Liibanonis elavad araablased ja armeenlased ja teised.

Umbes sajand tagasi tähendasid kõik kolm nimetust – Liibanon, Palestiina ja Iraak –  vaid territooriume, mitte rahvusi eristavaid identiteete. Näiteks Palestiina polnud otomani impeeriumi ajastul isegi iseseisvaks halduspiirkonnaks, vaid oli lihtsalt Lõuna-Süüria osa, mida valitseti praeguse Süüria pealinnast Damaskusest.

Nii Palestiina kui ka Liibanoni aladel elavad araablased olid lojaalsed pigem oma klannile, piirkonnale ja usule, ehk ka üldisele araabia identiteedile, mistõttu enne I maailmasõda ei mõistnud Palestiina või Liibanoni aladel elanud araablased end kui palestiinlasi või liibanonlasi.

I maailmasõja ajal lootsid nad oma liitlaselt, Suurbritannialt, iseseisva Suur-Süüria rajamist, mis oleks ühendanud ühte riiki Lähis-Ida põhjapoolsemad araablased (sh palestiinlased). Nurjunud poliitilised taotlused põhjustavad pingeid tänini.

Praegu toimuv sõda pole mitte kahe riigi, vaid Iisraeli ja Hezbollah’ vahel. Liibanonil on küll ka oma armee ja valitsus, kuid need ei kontrolli ega mõjuta Hezbollah’d, vähemalt mitte Lõuna-Liibanonis. Ka oli käimasoleva konflikti provotseerijaks just Hezbollah. Kuigi teatud vajadus sõjalise konflikti järele oli kasvamas ka Iisraeli poolel, sest viimane lihtsalt ei saa lubada, et tema piiride äärde koondataks sellisel määral relvi ja sõjalisi rajatisi nagu Hezbollah seda viimastel aastatel teinud oli.

12. juulil Iisraeli sõdureid rünnanud Hezbollah võttis pantvangi kaks sõdurit (Ehud Goldwasseri ja Eldad Regevi). Hezbollah soovis seejuures saavutada Iisraeli vanglates olevate palestiinlaste vabastamist ning ehk taheti olla ka solidaarsed Gaza sektoris võitlevate palestiinlastega, kes olid juunis sarnastel nõudmistel võtnud pantvangi ühe Iisraeli sõduri.

Kui konflikti algatamise süü on Hezbollah’l, siis konfliktis endas on esitatud süüdistusi ka Iisraelile. Sõjategevuse käigus on lisaks umbes tuhandele hukkunud liibanonlasele saanud haavata umbes tuhat alla 12aastast last. Lapsi on ohtralt ka hukkunute hulgas. Kõige drastilisem näide oli Iisraeli rünnak Qanale 30. juulil, kus 57 hukkunust 34 olid lapsed.

Kuigi Iisraeli poolel on hukkunuid pea kümme korda vähem, väljendas Iisraeli peaminister Ehud Olmert hiljutises kommentaaris CNNile sügavat kahetsust hukkunud Liibanoni tsiviilisikute pärast, kuid kinnitas, et Iisraeli rünnakute sihtmärgiks oli ikkagi ja ainult Hezbollah. Olmerti sõnul just see ongi Iisraeli ja Hezbollah’ peamiseks erinevuseks, et viimase sihtmärkideks on tsiviilisikud.

Elu on seega väga mitmetahuline. On täiesti võimalik, et rohkem on õigus sel, kelle käe läbi hukub rohkem inimesi. Kes ja kui palju tegelikult süüdi on, selle üle peab valvsalt arvet ÜRO, kes ei välista, et ka sellest konfliktist lisandub materjali ajalooraamatu rubriiki «sõjakuriteod».

Alar Kilp