Püha Jumal, me täname, et tohime taevaminemise pühale mõeldes olla kindlad selles, et Sina saadad ja juhid meid eluteel! Anna meile ikka lootust selles, et parem on ees. Ole juhtimas meid elu rõõmudes ja muredes. Sinu ette kanname palves usuteaduse instituudi uue rektori Ove Sanderi. Ole teda uues ametis juhtimas ja õnnistamas.
Deemonid ja nende paljastaja
[field_nimi-raw] - 08.08.2006
Rubriik: Kolumn
Augusti alguse pisut vihmane ilm kutsus tuppa lugema. Huvitavaks kaaslaseks leidsin seekord raamatupoest Carl Sagani kümnekonna aasta eest ilmunud ja käesoleval aastal eesti keelde tõlgitud raamatu «Deemonitest vaevatud maailm».Carl Sagan on tuntud loodusteaduste ja skeptilise mõtlemise propageerijana, kompromissitu ufode ja muude paranähtuste paljastaja, samuti vihane religioonivastane. Raamatu motoks oli Sagani soov oma lapselapsele: «Ma tahaksin, et sa elaksid maailmas, mis on vaba deemonitest ja täis valgust». Küllap kuluks Sagani arvates tugev annus skeptilist mõtlemist ära ka Eestile, kus 2005. aasta eurobaromeetri andmetel usub 54% elanikest vaimu või tundmatu jõu olemasolu.
Sagani propageeritud skeptitsism on meetodina kindlasti ülimalt vajalik ja väärtuslik. Tema üheks meelisteemaks on ufonduse ja tulnukate teemal valitseva kergeusklikkuse kritiseerimine. Näiteks palub ta väidetavalt ufodega pidevas kontaktis olevatel inimestel küsida tulnukatelt vastuseid loodusteaduslikele probleemidele ja hüpoteesidele. Tulnukad ei reageeri nendele küsimustele mitte kunagi. Küll aga vahendatakse talle tulnukate pikki ja poeetilisi arvamusi meie moraali ja õige elu kohta. Ometi peaks tulnukatel olema lihtne meid pisut füüsikas ja keemias aidata.
Samas tundub, et ufoteema püsib jätkuvalt kuum. Möödunud nädala SL Õhtulehest lugesin, kuidas esimeses meeskonnas Kuule jõudnud astronaut Edwin Aldrin olevat ligi nelikümmend aastat pärast kosmoselendu tunnistanud, kuidas Kuul jälgis neid ufo.
Raamatu autori metoodika nautimise kõrval hakkab üsna kohe silma Sagani vaenulikkus religiooni suhtes. Kriitika alla satuvad usutervenemised, müstika, Piibli fundamentalism, nõiaprotsessid jne. Mitut nähtust kritiseerib autor õigustatult, samas ei too Sagan kusagil välja tänapäeva teoloogide seisukohti, mis oleksid talle väärikaks dialoogipartneriks, vaid piirdub mitte eriti intellektuaalsete või sajandeid vanade usuliste seisukohtade materdamisega. Pisut armu leiavad ta silmis vaid religioossetele järeldustele jõudnud füüsikud, kuid ka neid nimetab ta irooniliselt «liiga kaugele minejateks».
Usku kinnitavate raamatute kõrval on ikka õpetlik lugeda kriitikat, mille üheks näiteks on kindlasti Carl Sagani raamat. Siiski tahaks kristluse poolelt Sagani teost saatma panna igihalja C. S. Lewis’e «Pahareti kirjapauna» eessõnas toodud humoorika mõtte: «On kaks võrdväärset ja vastandlikku eksiarvamust, millesse meie sugupõlv võib põrguliste suhtes langeda. Ühel juhul ei usuta nende olemasolu. Teisel juhul seda küll usutakse, kuid tuntakse nende vastu liigset ja ebatervet huvi. Põrgulised ise tunnevad võrdset meelehead nii ühest kui teisest eksitusest ja tervitavad rõõmuga niihästi materialisti kui nõida.»
Toomas Jürgenstein