Armas Jumal, aita kõiki inimesi, kel pole kodu ja kes kannatavad külma ja nälga.
Võimalus rahuks
[field_nimi-raw] - 01.08.2006
Rubriik: Kolumn
Mitmendat nädalat Iisraeli ja Liibanoni piirialadel kestev sõjaline konflikt tuletab meelde selle piirkonna haavatavat olukorda.
Tean inimesi, kes ütlevad, et neid ei huvita enam sõjateated Lähis-Idast. Sõda on seal mail vahelduvalt, pisut rahulikumate aegade või aktiivse sõjategevusega kestnud juba 60 aastat. Alates ajast, kui 19. sajandi teisest poolest juudid piibliaegsetele asualadele tagasi kolima hakkasid, tõusis rahutuste tase kohe ülesmäge. Alates hetkest, kui Iisraeli riigi moodustamise plaanid jumet võtma hakkasid, on lahingud piirkonna igapäevaelu koostisosa.Siiski puudutab Lähis-Ida konfliktistik ka meid ja mitte ainult seetõttu, et Liibanonis baseeruvates ÜRO vägedes teenib üks Eesti ohvitser. Kristlaskonnana ei ole Püha Maa ja tema lähialade saatus meie jaoks päris ükskõik. Ning sõjas hukkuvate naiste ja laste saatus ka mitte. Ja kindlasti pole ühepoolne lähenemine Lähis-Ida aladel toimuvasse päris õige.
Ameerika kristlaskonnas on olemas tugev Iisraeli toetav liikumine, mis on levinud meilegi. Selle liikumise teoloogiline alus on Iisraeli rahva eriline kuulumine Jumalale, apostel Paulus rõhutab seda hoolimata Iisraeli kaugenemisest Kristusest.
Ei ole sel liikumisel ehk ka häda midagi, kui ta tähelepanuta ei jätaks araabiakeelse elanikkonna kannatused käimasolevas konfliktis. Lugesin just üht elektronposti kirja, milles tehti EELK-le ettepanek avaldada kaastunnet Hezbollah’ rakettide läbi hukkunud Iisraeli laste vanematele. Kui selline kiriklik kaastundeavaldus üldse teha, peaks selles kaasa tundma ka hukkunud Liibanoni laste vanematele. Kui neidki üldse enam elus on. Arvestades suhtarve, mida meedia on meile vahendanud, oleks see kahtlemata õiglasem.
Olen tihti mõelnud, kuidas suhestuda Lähis-Ida sõdade erinevatesse osapooltesse. Araabia islamifundamentalistlike terroriliikumiste poolt on raske olla ja Iisraeli merrepühkimise ideoloogia sunnib kahtlemata Iisraeli tegema oma kodanike kaitseks äärmuslikke tegusid, mis samas oma loomult ja ohvrite arvult ei erine terrorigruppide tegudest. Mille näiteks praegu Liibanonis toimuv on. Kindlasti pole aga ka Iisrael kasutanud ammugi mitte kõiki võimalusi saavutamaks rahu.
Minu arust annab hea retsepti endine Saksa välisminister Joschka Fischer 29. juuli Postimehes ilmunud artiklis. «Praegu rõhub Iisrael ulatuslikule tõrjumisele, kuid hea mõte oleks kasutada selle sõja pakutavaid võimalusi, haarata jõupositsioonilt initsiatiiv ja pakkuda kõikehõlmavat rahu kõigile, kes on valmis tunnustama Iisraeli olemasolu ja alatiseks loobuma vägivallast. On aeg mõelda suurelt! See ei kehti ainult Iisraeli ja tema naabrite, vaid ka USA ja Euroopa kohta. See sõda pakub võimalust kestvaks rahuks. Me ei tohi lasta sel luhtuda.»
Tauno Teder
Sarnaseid artikleid
Online uudised
Kuulutused
| 01.02 Noorte juhtide konverents «Põlev pirn» on peagi tulemas! |
| 01.02 Koolituskursus orelikultuurist |
| 01.02 Oodatakse lauljaid ühendkoori |
| 01.02 In memoriam Hilma Talvar |
| 01.02 Tartu rahu aastapäev Haapsalus |
| 01.02 Täname |
| 01.02 Õnnitleme |
Eestlaste suhe Lähis-Idas toimuvasse ei ole üksnes üks Eesti vaatleja ÜRO missioonis. Lähis-Idas toimuv mõjutab praktiliselt igaüht, kes siin elab ja liigub. Nimelt sõltub nafta hind suuresti olukorrast Lähis-Idas. Kirume, kui kallame bensiinipaaki kütust hinnaga 15 krooni liiter, aga niikaugele ei oska näha, et rahu korral Lähis-idas võiks see kütuseliiter olla kolmandiku odavam. Nii et rahusõnumid Lähis-Idast on tervitatavad, sõjasõnumid peaks igaühe murelikuks muutma.
Inimese tänavalt, kes kaebeb kütusehinnast tingitud hinnatõusu pärast, autojuhi, vabariigi valitsuse, kes on mures inflastiooni pärast. jne.
Merike
Iisraeli toetusgrupi olemasolu kohta arvan et ta ongi tasakaalustav jõud selles juute vihkavas maailmas.Muidugi kipuvad nad ennast vahel liialt imetlema (see on kindlasti tilk tõrva nende meepotis)Aga kui ikka oleks nii et juudiriigi vastu ei pandaks ÜHE AASTA jooksul toime ühtki rünnakut nende naabrite poolt,ja lastaks neil rahus elada,kas siis juudid ikka ründaks.Teisisõnu ,kes siis hävitaks need terroristide nö. punkrid?Praegu juudid ju kaitsevad end.Kahetsusväärselt juhtub sõjas ka suuri eksimusi.Ka araabiakeelne elanikkond Lähis-Idas pole just väga pingutanud,et seal rahu püsiks.Nende põhiline mure on tõesti juudid merre pühkida.Vihkamise juured on ikka väga sügaval.Eriliselt raskes olukorras on selle piirkonna kristlased.Palvetagem Jeruusalemma ja kogu Iisraeli pärast.