Kas nii tohtis teha?

Mees nimega Noël Godin, kes kasutab pseudonüümi Georges Le Gloupier, on tuntud Belgia kirjanik, näitleja, kuid ka … koogiterrorist. Juba nelikümmend aastat on tema üheks eesmärgiks olnud vahukoorekookidega rünnata ennasttäis ja ülbevõitu avaliku elu tegelasi.
Rünnakuid kavandatakse sama põhjalikult nagu James Bond oma operatsioone: parukate, segadusse ajavate riiete, kõrvaltegelaste jms abil. Ohvri lähedusse jõudnuna ründab Godin või tema kaaslased väljavalitud tegelast, loopides tema pihta vahukoorekooke ja hüüdes oma sõjahüüdu: gloup, gloup, gloup.
Tema sihtmärgiks on olnud nii Prantsuse president Nikolas Sarkozy kui arvutimaailma guru Bill Gates. Godin on öelnud, et täpne tabamus vahukoorekoogiga avab sageli inimese tõelise olemuse, mis ei pruugi sugugi näha olla tema avalikes esinemistes.
Olen Godini tegemistesse ikka kaksipidiselt suhtunud. Sageli vastumeelsusega, sest kodust kaasa saadud manitsus, et toiduga ei mängita, on jäänud kindlasti osaks minu vaadetest. Teisalt, ka usulisi sõnumeid esitavad prohvetid on vahel käitunud väga ettearvamatult.
Endagi jaoks on üllatav, et Godini paari õnnestunud rünnakut internetist vaadates olen avastanud end rahuldust tundmas. Nii mõnegi tuntud tegelase ülbe arro­gantsus, mida olen sisimas aimanud, on avalikuks saanud. Hiilgav kuld võib lähemal uurimisel osutuda vaid läikimalöödud vaseks. 
Kirjutasin Godinist sissejuhatuseks Venemaa punkbändi Pussy Rioti (‘Kiisude Mäss’  – toim.) juhtumisse, mille etteasted on samuti Godini moodi skandaalsed.
Teatavasti viis see kollektiiv läbi punkpalvuse Moskva Lunastaja katedraalis ja juhtum tekitas elava mõttevahetuse ka Eestis.
Kui president Toomas Hendrik Ilves ja mõningad poliitikud punkbändi toetasid, siis reageeris sellele peapiiskop Andres Põder, kes tõstatas küsimuse, kas selline meetod on ikka sobiv demokraatia eest võitlemiseks.   
Praegu saab Eestis toimunud diskussioonile Pussy Rioti punkpalvuse teemal vaadata distantsilt ja kokkuvõttes tuleb tõdeda, et tulemus polnud sugugi halb: peapiiskopi sõnavõtud on jõudnud kõrgendatud huvi tõttu väga paljude inimesteni, teoloogiadoktor Ain Riistani tõlgendus Jeesusest kui oma aja punkarist on lisanud mõtteainet nii mõnessegi protestieas noorukisse.
Ehk kõige terviklikumalt on loo teoloogiliselt kokku võtnud Alar Laats oma artiklis «Patriarh ja kiisud». Ja kogu selle diskussiooni taustal on kajamas president Ilvese sõnad, et kirik ei tohi olla riigile kunagi kerge partner.
See avaldus võiks julgustada kirikut tõepoolest riigilt valjemalt aru nõudma, kas või väga paljude eesti laste vaesuse teemal, mida hiljutine uuring kinnitas.
Umbes neli aastat tagasi tuli mulle mõte, et kaasaegne tehnoloogia on meie eludesse tagasi toonud kõikenägeva Jumala silma.
Olen sellest ka enne kirjutanud, kuid kõik me teame, et viimastel aastatel on laiatarbekaubaks saanud pildistavad, lindistavad ja filmivad mobiiltelefonid ja kaamerad. Neid kasutatakse intensiivselt ja väga mitmed lindistused või pildid on internetti ülespanduna tekitanud suuri skandaale ja seda ka religioossetes ringkondades. Üheks näiteks oleks ka Pussy Rioti esinemine. 
Samas tundub mulle, et uue ajastu «Jumala silm» fikseerib ja avalikustab vaid fragmente. Usuline elu on aga tervik ning kui vaadata sealt vaid ühte aspekti, võib sõnum kaduma minna. Mulle tundub ka, et niisugune terviklikkuse fragmentaarne esitamine toidab ärapanija mentaliteeti.
Näiteks avaldub see argumenteerimise stiilis, kui mitmete tõsiste ja südamevaluga tõstatatud probleemide puhul võetakse oma arvamuse kujundamisel vastaspoolelt välja mingi konkreetne tegevus, lause või siis midagi arvamuse avaldajate minevikust, mida seejärel üldistatakse ning hakatakse siis naeruvääristama ja materdama.
Ka Pussy Rioti punkpalvuse etteaste hinnangute puhul domineerivad fragmendid. Võib-olla peaksime siiski ka siin otsima tervikut ning siis oma hinnangu kujundama.

Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist