Kisendad, kodumaa!

Rubriik: Palve

Ükski võim
ei saa
sulgeda suud,
karjeks avatud suud
meie maa,
meie õiguse järele.
Ka siis, kui meie hõim
selga saab surisärgi
manala õues,
kuulete kisendust kõues,
kanarbikus ja soos,
sügissajus ja rajuhoos
õiguse järele.


Sinu käed nad aheldanud,
kodumaa,
peksnud narmaiks su piha.
Aga su vabadusiha
murda ei saa
võõra piits ega kepp.
Vaevakask ja maarjalepp
nurmedel mullani maas.

Aga nad ei sure,
vaid tõusevad taas,
siis kui sureb
meie mure.


Pilved pahempidi karjun,
killu kisendan kuust.
Mu kisendus lõigaku läbi
teie lihast ja luust!
Tükkideks kisendan taeva,
kisendan mustaks päikese!
Kisendan, kuni teil väikese
ja vahva
maa ning rahva
kannatuse ja vaeva
pärast on
häbi!

Kalju Lepik

«Nägu koduaknas» (1946) kogumikust «60 luuletust».

0
Pole ühtegi hinnangut
Sinu hinnang: Puudub

andres

Hea luuletus. Aastaarvule 1946 on võimalik lisada ka repliik: täna, 60 aastat hiljem.

Sarnaseid artikleid