Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Arhitektuurimuuseumis on avatud kaks näitust

/ Autor: / Rubriik: Teated / Number:  /

 Muuseumi (Tallinn, Ahtri 2) keldrisaalis saab 12. veebruarini vaadata näitust «Sibulkuplid maastikul. Eesti õigeusu kirikud, kabelid ja palvemajad». Pildistanud on Arne Maasik, näituse koostanud Jaanus Plaat ja Leele Välja.

Õigeusu linnakirikud on säravad ja sätendavad, nende kirkad värvid, kullatud ikonostaas ja viirukilõhn tekitavad meeleolu, tõmbavad ligi nii linnaelanikku kui turisti. Kindlasti on aga Jumal samavõrd kohal kasinamates kogudusekirikutes ning lihtsates talupoeglikes puidust pühakodades.
Kuplilised õigeusu kirikud kerkivad meie maastikel õige ootamatutes kohtades. Piirkondades, kus õigeusk enam levis, mõjuvad nad loomulikumalt ja on tänapäevalgi paremini hoitud ja hoolitsetud nagu Setumaal, Peipsi ääres, Ida-Virumaal ja Lääne-Eesti saartel.
Samas on kümned pühakojad rohkem või vähem varemeteks muutunud. Sageli võssa kasvanud, on nad unustatud ning leiavad vaid ajaloo- ja arhitektuurihuviliste tähelepanu.
Näituse keskmes olevad Arne Maasiku fotod peegeldavad selle hooneliigi mitmekesisust, pakuvad ausat ja ilustamata sissevaadet meie õigeusu sakraalehitiste tänasesse olukorda.
3. korruse galeriis on 1. aprillini avatud inglise fotograafi Richard Daviesi näitus «Puitkirikud. Rännak Põhja-Venemaal 100 aastat peale Bilibinit» (fotol).
1902.–1904. aasta suvekuudel rändas kuulus Vene graafik, muinasjuttude illustraator ja lavakujundaja Ivan Jakovlevitš Bilibin (1876–1942) Põhja-Venemaal, kogudes kohalikku rahvakultuuri. Selle kõrval jäädvustas ta nii joonistustel kui ka fotodel puitarhitektuuri. Tehtud pilte avaldati 1904. aastal ajakirjas Mir Isskustva kirjutises «Põhja-Venemaa rahvakunst», mis juhtis tähelepanu puitkirikute kahetsusväärsele seisukorrale. 1911. aastal avaldati postkaardikogumik kümnest Bilibini tehtud fotost.
Puitkirikuid kujutavate postkaartide nägemine andis Briti fotograafile Richard Daviesile inspiratsiooni rändamaks sada aastat pärast Biblinit Põhja-Venemaale, et saada teada, millised kirikud on veel säilinud.
Hävinud on palju kirikuid. Säilinud pühakodade seisukord on väga erinev ja osa neist on võimatu taastada. Siiski leidub mõndagi, mida hoida. Sealse puitarhitektuuri terviklikkus hämmastab meid tänapäevani, palkmaja ehituse lihtsus, aga ka fantaasiaküllus on jahmatamapanev. Vaatamata hüljatusele ja rüüstatud siseruumidele on nende ehitiste juures säilinud teatud pühalikkus.