Püha Jumal, me täname, et tohime taevaminemise pühale mõeldes olla kindlad selles, et Sina saadad ja juhid meid eluteel! Anna meile ikka lootust selles, et parem on ees. Ole juhtimas meid elu rõõmudes ja muredes. Sinu ette kanname palves usuteaduse instituudi uue rektori Ove Sanderi. Ole teda uues ametis juhtimas ja õnnistamas.
Enn Kivinurm muusika- ja raamatuinimene
[field_nimi-raw] - 08.06.2006
Imetlusega Rakvere koguduse õpetaja Enn Kivinurme kabinetis ringi vaadates adusin, et vaimu- ja vaimuliku töö kokkupuutepunkt on just siin: kõrged riiulid tihedalt täis eesti-, saksa-, inglise- ja venekeelseid raamatuid, mahukas plaadikogu, töölauda koormamas raamatud ja käsikirjad, kõige selle taustaks arvutiprotsessori vaikne surin.
Enn Kivinurm tutvustab oma viimase aja harrastust – Iisraeli palvete tõlkimist, mis seni trükivalgust näinud ainult autori ainueksemplaridena.
Loominguinimeseks on Enn Kivinurme vägagi põhjust pidada: tegemist on heliloojaga, kelle loomingut aeg-ajalt nii koguduse muusikakollektiivid kui ka muud interpreedid esitavad. «Olin muusikaakadeemias Heino Elleri õpilane,» märgib õpetaja Kivinurm, lisades, et kursusekaaslaseks oli Lepo Sumera.
Loomeinimene
Ehkki muusikakirjutamise kõrvale on asunud koguduse teenimine, on loomeinimese vajadus helide kooskõla kuulata ja meloodiat seada üks elulistest vajadustest.
«Hästi palju olen kirjutanud koraaliseadeid. Seda puht praktilistel põhjustel: et oleks kooril midagi laulda ja teisalt – et oskused rooste ei läheks.» Tagasihoidlikult lisab ta heliloomingu ritta ka oreli- ja klaveripalu ning paar missat. «Need on nõudlikumad ja esitaja puudumise tõttu seni ette kandmata. Küll laulis Tapa kammerkoor ühte minu kirjutatud missat, mis kirjutatud gregooriuse viisile.»
Viimati kanti Rakvere lastemuusikakoolis ette Enn Kivinurme klaveriteos «Nukrad kellad». «Arvo Pärdi juubeliks kirjutasin, see oli osalt tellimuslugu. Tegelikult on loost kaks varianti, üks sobilik lastemuusikakooli õpilasele, teine veidi keerukam,» täpsustab helilooja.
Pärdi loomingut hindab ta kõrgelt, ehkki sõna «lemmik» püüab vältida. «Ma ei saa öelda, et Arvo Pärt on see üks ja ainuke, aga kahtlemata üks tippudest. Hindan kõrgelt ka Prokofjevit ja Šostakovitšit. Ma ei ole kunagi osanud välja tuua neid «kõige kõigemaid», liiati kui nad on nii erinevad! Nemad ja veel paljud teised (nt Górecki, Tavener) on mulle olulised igaüks omal kombel.»
Noorematest muusikaloojatest nimetab Enn Kivinurm kindlalt Toomas Trassi: «Väga hea organist, suurepärane improviseerija. Fantastiline ja inspireeriv helilooja, teda hindan väga kõrgelt,» puistab ta kiidusõnu noore kolleegi suhtes. «Ka Urmas Sisask on vaieldamatult andekas inimene, aga päris noori ma ei teagi.»
Enese kohta söandab kasutada sõnu, mida kunagi öeldi Johan Sebastian Bachi kohta: «Mina olen selline – vana parukas. Või vana habe, nagu öeldi Bachi kohta. Vanamoodne, niisugune uus-barokk või selle ajastu mõjudega muusika ei lähe. Praegu on hoopis teised suundumused ka kirikumuusikas.»
Kirik ja muusika
Kui kirikumuusika puhul ehk siiski ei saa niivõrd rääkida moevooludest, leiab Enn Kivinurm siiski, et mood kahtlemata kirikumuusikat mõjutab. «Eks see, mis ümberringi toimub, imbub sisse paratamatult.» Kirikusse sobimatu muusika – moodi ja elitaarsust arvesse võtmata – selekteerib välja aeg.
«Selle, mida kirikus esitada ei tohi, peaks kogudus otsustama. Rangeid piire ei ole mõtet seada, sest piirid ju ei pea. Kunagi arutati küll, et Mozart ja Schubert võib-olla veel mõningate reservatsioonidega sobivad, aga sealt edasi mitte mingil juhul. Miks ei kõlba, siiamaani esitatakse!»
Ka dässiga tegelenud ja suur bossanova austaja Enn Kivinurm tunnistab siiski, et jumalateenistuse osaks see vast ei sobiks. «Ka kontserdina – bossanova ja däss nõuaksid väikest ruumi, kirik jääb suureks. Rakveres, kujutan ette, võiks selline kontsert küll meie koguduse majas olla.» Kirikuõpetajana eelistab ta esineja reserveeritust ja muusikale keskendumist. «Mulle ei meeldi, kui esineja eksponeerib iseennast – kirikusse see ei sobi.»
Muusika kui teraapia
Rakvere kirikusse kogudus staare kutsuda siiski ei jaksa. «Õnneks paljud muusikud pakuvad kontserte ise – taevas tänatud! Kutsumine on seotud rahaga, tavaline probleem igal pool.» Unelmate muusikuid oleks palju, näiteks Hortus Musicus. Kirik on esinemispaigaks olnud orelifestivalide huvilistele, viimati tõi Arvo Pärdi festival suurepäraseid esinejaid ja asjahuvilist publikut.
Koguduse oma kollektiivid – naiskoor ja ansambel – astusid kuulajate ette viimati Viru praostkonna päeval. Ka lapsed laulavad. «Tore, kui inimene tahab midagi teha, laululust on ju osalt muusikateraapia,» mõtiskleb koguduseõpetaja. «Jumalateenistusel osalemine ja laulmine – see on osadus, mille juurde kuulub ka teistsugune muusika.»
Kiriku juurdegi tõi kunagise pühendunud helilooja Enn Kivinurme muusika, täpsemini orelimuusika: kulus kümme aastat orelite ehitamisel ja korrastamisel, vestlused vaimulikega ja kirikumaailma sisseelamine said tõukeks ise vaimuliku ametit õppida.
«Rakveres olen olnud 17 aastat,» täheldab õpetaja mõtlikult. Kolleegideks peab ta võrdselt mõlemaid, nii vaimulikke kui ka muusikuid. «Ei ole teravat vahet – kas kirikumuusik või lihtsalt helilooja, kes kirjutab muusikat. Muusikat kirjutades – olgu siis lastele või kirikukollektiivile – on oluline inspiratsioon, tuleb arvestada mängijat. Lihtsalt tuleb luua muusikat!»
Juhuseid ei ole
«Loominguga on üldse nii – et kuidas antakse!» mõtiskleb muusik Kivinurm ja juhib vestluse uutele radadele. «Olen rohkem kodus nokitseja ja raamatuinimene.» Riiuleilt paistab saksa-, inglise-, vene- ja eestikeelseid teoseid. «Poola keel,» lisab õpetaja Kivinurm veel ühe võõrkeeleoskuste ritta. «Nõukogude ajal jõudis lääne muusika meieni nn Poola akna kaudu, noodid ja plaadid tulid sealt.»
End raamatuinimeseks nimetades aga ei pea Enn Kivinurm silmas mitte ainult lugemisharrastust.
Eestlasele eksootiline keele- ja lugemisharrastus avaneb õpetaja töölaualt: elegantse kujundusega raamatud «Iisraeli palved», tõlked heebrea keelest, millest seni olemas vaid vaimuliku enda ainueksemplarid.
«See ei ole tavaline raamat, vaid praktiline väljund. Palvetan ise selle järgi. See on minu privaatlõbu, ühtteist kasutan liturgias, mulle on juudi mõttelaad lähedaseks saanud,» seletab tõlkija Kivinurm. «Sellised asjad antakse ülevalt. Oma koguduselegi räägin vana usuinimesena, et juhuseid ei ole üldse olemas.»
Esialgu baseerub tõlketöö Venemaal välja antud heebreakeelsetel raamatutel. Et Kivinurme näol on tegemist ääretult nõudliku inimesega, siis on tõlkimisest kujunenud aega ja järelemõtlemist nõudev harrastus.
«Kõik psalmid on uuesti tõlgitud, sest neid originaaliga võrreldes tuleb välja, et Piibli tõlge on kohmakas. Näiteks kui heebrea keeles on neli silpi, siis meie tõlkes üheksa – salm lohiseb, tihedus läheb kaotsi,» selgitab asjatundja. Et riimid hästi kokku on hakanud kõlama, on õpetaja isegi üllatunud.
«Luule tõlkimine on keeruline. Seda, et taevas on andnud kohati luuleannet, imestan isegi.» Siinkohal kõlavad aupaklikud kiidusõnad professor Kalle Kasemaale, keda Enn Kivinurm nimetab oma õpetajana Usuteaduse Instituudi päevilt, aga ka suure autoriteedina teadus- ja tõlketöö vallas.
Nõudlik enese ja teiste vastu
Tõlkimise tulemust saavad imetleda siiski vaid väljavalitud: kolmapäevased piibliringis käijad ja veel mõni heebrea keele huviline. «Need vanad asjad ei huvita ju kedagi, kristlane arvab, et teab palveid niigi,» ei varja Kivinurm väikest irooniat.
Tiraeerimisega jääb tõlkija ettevaatlikuks: «Siin on väiksemaid vigu, kui kiirustada, siis on ikka vead sees. Püüan teha sellise teksti, mis mind sajaprotsendiliselt rahuldab.»
Nõudlikkust loomingu suhtes õppis Kivinurm aga juba koolipõlves. Talle juhtunud emakeeleõpetaja, kes kirjatööd ikka ja jälle ümber teha lasi. «Palju aastaid hiljem sain aru, et see oli õige, mida ta mõtles: kaheksa korda tuli ümber teha, enne kui ta veidigi rahule jäi, ehkki ütles, et peaks veel asja kallal töötama.»
Sama oli muusikaakadeemias. «Professor Elleri juures õppisin kolm aastat – ja mitte tuhkagi ei saanud algul aru, mida ta tahab. Kolme aasta pärast hakkasin taipama. ‘Peaks midagi…’ – aga mida, seda ta ei ütelnud.» Nüüd arvab ta, et on ise muusikuna sama nõudlik. «Mu organistist abikaasal on võrreldes teiste koguduste orelimängijatega vist kõige raskem,» sõnab Kivinurm poolmuigamisi.
Lauale jääb Bulgakovi «Meister ja Margarita» originaalväljaanne lugemisjärge ootama.