Kunst pole kunstis kunsti näha

Kunst pole kunstis kunsti näha
Paljud Eesti kirikud ja pastoraadid on riiklikus kultuurimälestiste registris ja neid nähakse tihti kui kunstiväärtusi.
Viljandi Jaani kiriku pastoraat kannab neid väärtusi hoopis teiselaadselt – selles on kodu leidnud nii kujutav-, rahva- kui ka teatrikunst.
Pärast Viljandi linnaraamatukogu väljakolimist pastoraadist 2002. aastal hakkas selles tegutsema Kondase keskus, mis sündis Viljandi kunstnike ühenduse Kiriküüt, Viljandi linnavalitsuse ja Viljandi muuseumi koostöös. 2003. aasta aprillis avatud keskuses on püsinäitusel peale Paul Kondase loomingu väljas Viljandi naivistide tööd. Galeriiruumid on mõeldud vahelduvatele näitustele, lisaks on keskuses Viljandi kunstiinfopunkt.
Head lambad
Eesti esinaivisti Paul Kondase töödes väljendub maailmakodaniku hing, keda ei huvitanud argiaskelduste tühisus, ta tegeles oma universaalsuses globaalsete asjadega. Keskuse püsinäitusesaalis on üleval 15 maali Kondase suhteliselt väikesearvulisest loomingust.
Hoopis maalähedasemat kunsti võib näha pastoraadi Lossi tänava poolses väikeses majas – nimelt on seal Anu Raua rahvusliku kunsti põhimõtteid järgiv tekstiiligalerii.
Teatrisaalina on Kondase keskus tegutsenud lühikest aega: 23. jaanuaril esietendus seal iiri näitekirjaniku Brian Friel Tšehhovi-töötlus «Jalta-mäng» Ugala teatri näitlejate esituses. Saali valikul sai aluseks just keskuse vaatesaali väiksus ja maja intiimne õhkkond.
Jaani kogudus võib hoonet siiski õigusega pastoraadiks nimetada, sest seal elab ikkagi ka pastor, kuigi suure osa majast on kunst enda alla haaranud. Maja teisel korrusel on õpetaja korter ning üks allkorruse tuba on praostkonna kasutada.
Viljandi praosti kt Rein Schihalejevi sõnul on kompromiss kunstikeskuse ja pastoraadi kasutamise vahel hea, kuna linn toetab hoone korrashoidu ning rendib kunstikeskusele ruume. Schihalejev ütles, et samal ajal piisab kogudusele ja praostkonnale olemasolevatest tubadest täiesti. Lisaks pastoraadihoonele on Jaani kogudusel veel kasutada kiriku all olev krüpt, mis on praosti kt sõnul igal õhtul tegevust täis.
Pastoraadi ehitust peeti kalliks
Jaani koguduse õpetajad elasid enne praeguse pastoraadi valmimist 1895. aastal üürikorterites. Kuni aastani 1860 oli Viljandis üks kogudus: Jaani kirikus olid koos nii linna- kui ka maakogudus ning selle ajani eksisteeris üks pastoraat, mis jäi koguduste lahutamise protsessis Viljandi maakogudusele (praegu Viljandi Pauluse kogudus), kuna maakogudus oli suurem.
Linnakogudus oli suhteliselt väiksearvuline ning ilmselt pidas linnakoguduse konvent pastoraadiehitust liiga kulukaks, arvab Janis Tobreluts, kes on kogunud ajaloolisi andmeid Viljandi kirikute ja koguduste kohta.
Maja hakati ehitama alles pastor Ernst von Mickwitzi – introdutseeriti 28. veebruaril 1893. a Viljandi linnakoguduse vaimulikuks – ametisseastumise järel. 1895. aastal ehitas kogudus endale Jaani kiriku juurde punastest tellistest esindusliku pastoraadi ning 6. juulil 1895. a peeti uue pastoraadi pühitsemistalitus. (Sakala nr 33, 16.08.1895.)
Viljandi linnakogudus sai 26. novembril 1860 välja antud ministeeriumi käskkirjaga järgmisest aastast iseseisvaks koguduseks, kellel oli oma õpetaja. Vana Jaani kirik koos Kantemaaga (Cantorland) jäi linnakogudusele, samas kui linnast väljas asunud kirikumõis koos ülejäänud kirikumõisa maaga maakoguduse omandusse jäeti.
Linnakoguduse kirikukolleegium koosnes viiest liikmest. 1861. a oli koguduses u 2000 hinge (EAA, f. 1207, n. 1, s. 99, lk. 6). 1910. aastal loeti koguduses u 2300 hinge, neist 900 sakslast ja 1400 eestlast. Pastor jutlustas saksa keeles kõikidel pühapäevadel ja kirikupühadel, üks kord kuus peeti eestikeelset jumalateenistust.
Realiteedist naivismi
1940. aastal kolis pastoraadi kõrvale, Pikk tn 6, Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi raamatukogu, mis hiljem nimetati ümber Viljandi keskraamatukoguks. 1948 laiendas raamatukogu juba nõukogude aja viljastavates tingimustes oma tegevust ja leidis ruumid kiriku pastoraadihoones. 54 aastat hiljem, 2002, kolis raamatukogu Tallinna maanteele.
Suurejoonelisest pastoraadihoonest on praeguseks saanud «Eesti omakultuuri pealinna» (K. M. Sinijärv) kohalik kunstikeskus. Kondase keskuse töötajate sõnul on talvel külastajaid küll vähem, kuid siiski korraldab nt Viljandi linnavalitsus seal oma vastuvõtte ning küllap suurendab külalisterohkust ka teatripublik.
Viljandlaste seas levib tänini legend Kondase «väljanäitusest»: kuigi kunstnik oli muidu ükskõikne avaliku arvamuse suhtes, meeldinud talle õhtuti katmata akende taga tulevalgel maalida, meelitades nii möödujaid oma tegevust vaatama.
Usutavasti märkab iga Lossimägedes jalutav Viljandi külaline mõnusat puna-valget arhitektuuriansamblit, mis kiriku- ja kunstikeskuse näol pealekauba vaimset ja meelelist kosutust jagab.
Kristel Neitsov