Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Treffneristid: et avarduks maailmapilt

/ Autor: / Rubriik: Teoloogia / Number:  /

Töiselt loomingulises meeleolus möödub Treffneri gümnaasiumi religiooniloo topelttund klassiruumis, mille aknast vaatavad sisse Tartu Jaani kiriku terrakotafiguurid. Liina Raudvassar
Koolis, mille teoloog Hugo Treffner 1884 asutas ja kus kirjamees Anton Hansen Tammsaare 1898–1903 õppis, on religioonilugu pärast Eesti taasiseseisvumist katkematult õpetatud.

Üle kümne aasta on õpetajaks Toomas Jürgenstein, kes lisaks religiooniloole annab ka filosoofiat ja on tänavu lõpuklassi juhataja. Eesti Kirik jõudis ajaloolisse majja Tartus Rüütli ja Munga tänava nurgal, kui 11.d klass alustas õppetsüklit lõpetavat paaristundi.
Kinnistas eluõiguse
«Austatud kaheteistkümnes klass,» pöördub Toomas Jürgenstein noorte poole. «Ei ole kaksteist,» reageerivad noored lõbustatult. «Ah soo, muidugi, lugupeetud üheteistkümnes klass. Kuigi, eks te õige pea oletegi juba kaheteistkümnes, aeg kaob kiirelt, olen lihtsalt ettevaatav,» tõstab õpetaja suuvääratuse huumorivõtmesse.
Eks see ole õpetajakutse suuri väljakutseid, olla valmis «puhtalt» välja tulema igast olukorrast. Säilitades sealjuures pedagoogiautoriteedi, eneseväärikuse ning hea läbisaamise õppuritega.
«Mina ei tea, kuidas teile tundub, aga minu jaoks tuli lõpp kuidagi ootamatult. Võib-olla ma siis ei lugenud piisavalt õppekava. Igatahes. Kõigepealt hindamise küsimus,» tehakse tunnile konkreetne algus. Korrates üle hindamiskriteeriumid, annab õpetaja teada, kellel milles võlg ja mis veel annaks teha positiivse märke saamiseks õpinguraamatusse.
Alates 1990. aastast, mil Treffneris mindi üle nn tsükliõppele, on kolmest gümnaasiumiklassist (koos paralleelidega) koosneva kooli õppekorraldus kursustepõhine, kus õppeaasta on jagatud viieks seitsmenädalaseks tsükliks. Humanitaar­suunda kujundava ainena on tunniplaanis sest ajast mittekonfessionaalne erinevaid religioone ja maailmapilte tutvustav religioonilugu.
Mäletatavasti kriipis see 2006. aastal meie toonase õiguskantsleri Allar Jõksi õiglustaju, kes anonüümse kirja peale tegi koolile ettepaneku loobuda tunni andmisest humanitaarsuuna valinud õppuritele kohustusliku ainena.
See aga pahandas omakorda gümnasiste, kelle avalikku pöördumist sai lugeda meediast: «Leiame, et religiooniõpetus sellisel kujul on tänapäeva globaliseeruvas maailmas toimuvate protsesside mõistmiseks hädavajalik. Eri religioonidega tutvumine avardab maailmapilti ja suurendab ka tolerantsi.» Treffneristid võitsid ja tuleristsed läbinud religioonilugu kinnistas ausas väitluses endale eluõiguse. 
Oluline on õiged juhtmed kokku viia
Ühe «võlana» fikseeritud lubadus näidata amišite temaatilist muusikavideot toob vajaduse korrastada tehnilist aparatuuri. «Ma kohe vihkan neid juhtmeid,» pobiseb õpetaja habemesse, viies väikese pusimise tulemusel õiged juhtmed kokku ning vooluvõrku. Kaasaelamisega vaadatakse Ameerika Ühendriikides juurdunud religioosse kogukonna tegemisi.   
Seitse nädalat religioonilugu on selleks korraks lõpusirgele jõudnud. Õpetaja uurib, mis õpilastele kõige meeldejäävamaks kujunes. «Et kas Jumal on olemas?», «Imede küsimused», «Argumendid Jumala poolt ja vastu», on klassi vastuste valik.
«Ja nüüd teeme nii nagu kursuse lõpus tavaks,» juhatab Jürgenstein kontrolliva iseloomuga rühmatöö sisse. Tahvlile ilmub esimene slaid. Õpilastel on ülesanne reastada vanuselisse järjekorda maailma olulisemad religioonid. Näib, et ülesanne on kõigile jõukohane. Iga võistkond saab endale ise punktid anda pärast vastuse­slaidi abil oma töö hindamist.
«Millega on tegemist ja kus see ese asub?» – kuvatakse uus küsimus tahvlile. «Kas mõeldakse Itaalia või Kanada Torinot,» küsib noormees tagumisest reast. «Ah soo, kas Kanadas on ka selline koht? Ei, väga võimalik. Mina ei tea, aga teie olete geograafias minust kindlasti enam teadlikud,» ei jäta õpetaja klassist tulnud infole reageerimata.
See väike seik annab tunnistust valitsevast sisekliimast. Õpetaja ei ole autoritaarne monoloogi pidaja, vaid igati avatud dialoogiks ning klassipoolseks initsiatiiviks.
Vana asja meelde tuletama
Tundub, et ka see ülesanne ei valmista raskust. Nähtavasti on klassil veel hästi meeles koolitund, kus õpetaja tutvustas nn Torino surilina. Oli ju huvitav kuulda kirgi üles kütnud linasest riidetükist, mille üle ja ümber aastakümneid on käinud tulised vaidlused, mis tänini ühese lahendusega pole päädinud.
Paljude usklike arvates on tegemist Jeesuse Kristuse autentse surilinaga, mitme teadlase arvates aga keskaegse võltsinguga. Suure diskussiooni avaakord mängiti 1898. aastal, mil linast tehti esimesed fotod ja negatiividel tuli nähtavale selgelt äratuntav ristilöödu kujutis. 1988. aastal püüti määrata riide vanust radiosüsinikmeetodil.
Järgmine slaid aga nõuab olulisemate religioonidega seotud sümboolika meenutamist. «Küllap esimeste puhul ei teki kellelgi raskusi, aga võib-olla edasi peate natuke nuputama ja tuletama,» arvab õpetaja Jürgenstein klassi seirates. «Olge endale punktide andmises loomingulised, mitte väga jäigad,» soovitab ta.
Edasi tuleb juttu Iirimaa kaitsepühakust pühast Patrickust, kes tõi roheliseks saareks nimetatud maale ristiusu. Ristikheinalehe abil tegi ta paganatele selgeks püha kolmainsuse mõtte.
«Mis ühendab neid kahte?» kõlab küsimus 1181–1226 elanud püha Franciscuse ja 1887–1968 elanud isa Pio piltide all. Tundub olevat keskmist sorti pähkel, mille katkihaukamine võtab aega ja võib-olla ei õnnestugi kõigil töörühmadel. See annab põhjust nädalaid tagasi käsitletu ülekordamiseks. Nüüd tuleb meelde küll, et mõiste stigmatist tähistab inimest, kellel tekivad Kristuse ristihaavade sarnased torked Issandaga samadesse kohtadesse. Kreeka keeles tähendab stigma pistet, armi või märki.
Otsi seoseid
See termin ühendab tahvlile kuvatud isikuid. Pärast oma esimest missa pidamist olevat kaputsiini munga, isa Pio peopesadesse, jalgadele ja kõhule ilmunud veritsevad haavad, mida arstid seletada ei osanud ja mis polevat kunagi päriselt kadunud.
Vatikan suhtus müstikusse pikka aega suurima ettevaatlikkusega, keelates mungal avalikult tegutseda, kuni 2002. aastal paavst Johannes Paulus II isa Pio pühakuks kuulutas. «Kuidas sellistesse inimestesse suhtuda, see on usu või tolerantsi küsimus ja ei kuulu tänases tunnis vaatluse alla,» ohjab õpetaja jutlema kippuvat seltskonda.
Pärast ülesannet meenutada judaismi kui ühe suurema maailmareligiooni usulisi põhitõdesid ning sellest tulenevaid käitumisnorme, uuritakse, mis ühendab Pallas Athenat püha Katariinaga Aleksandriast. Vastamiseks eraldatud aja lõppedes kuuldub klassis nõutust. Mis võiks ometi olla ühiseks nimetajaks? Õige vastus – mõlemad on oma hoole alla võtnud teaduse – ei paku enamikule võimalust ennast plusspunktidega premeerida.
«No kui väga loominguliselt, siis võite anda 0,5, aga kui südametunnistuse järgi, siis 0 punkti,» annab õpetaja hindamiseks nõu. «Pühasid Katariinasid oli keskajal, nagu teate, õige mitu. Meenub teile näiteks Karl Ristikivi romaan «Mõrsjalinik»? Seal oli ka juttu ühest pühast naisterahvast Katariinast, aga mitte Aleksandriast pärit,» annab õpetaja raskusi valmistanud küsimusele taustasüsteemi.
Religiooniloo tunnile on tüüpiline, et ekskursid, olgu siis õpetajal varem planeeritud või tunni käigus eksprompt tehtud, ajavad siirdeid teistesse distsipliinidesse, ajalukku, kirjanduslukku, loodusteadustesse…
Kreeka jumalatest prohvet Muhamedini
Küsimus «Nimeta Kreeka 12 suurt Olümpose jumalat» paneb klassi mesilastaruna sumisema. «Ja jälle, küllap esimese viiega ei teki mingit küsitavust, aga edasi, katsuge meenutada, kes kuulus Olümpose 12 hulka, kes mitte,» innustab õpetaja. Vaadatakse üksteisele otsa ning mõtlikult aknast välja, kust vaatavad vastu Jaani kiriku terrakotafiguurid. Otsekui osatades: mis te nende vanade surelike jumalatega ikka pead murrate, pöörake tähelepanu surnust ülestõusnule. «Aga Dionysos, kas tema siis ei ole?» on neiud esireas nördinult kahtlevad. «Just, Dionysos oli tõesti oluline tegelane antiikmütoloogias, aga 12 suure hulka ta ei kuulunud,» kinnitab Jürgenstein.
Kes on see riigimees, kelle lemmikraamat on Piibel, ei tekita aga vähimatki kõhklust. Õigeks vastuseks olev USA president George W. Bush annab maksimumpunktid ilmselt kõigile võistkondadele.
Samuti tuletavad tahvlile kuvatud joonistused enamikule meelde 2004. aastal Taani ajalehes Jyllands-Posten avaldatud karikatuuridest rahvusvahelise skandaali puhkemise. Kui islamistid nimetasid pilte prohvet Muhamedi pilavateks ning tema järgijate usulisi tõekspidamisi riivavaks.
«Ja nüüd algab matemaatika. Kui te punkte andsite loominguliselt, siis nüüd arvutage need kokku täpselt,» annab Jürgenstein viimaks loa kordamisküsimustele joone alla tõmmata. Kärmelt tehakse vastavad rehkendused ning õpetaja saab sellest kujundatud hinded päevikusse kirjutada.
Kui mitmed uues kooliseaduses kavandatavad muudatused on Treffneri gümnaasiumis juba ellu viidud, siis nn e-kooli süsteem ei ole siin kanda kinnitanud. Nii kirjutab õpetaja, eirates igasugust innovaatikat, hinded klassikalisel kombel pastapliiatsiga A4 formaadis klassipäevikusse.
Paar tundi treffneristide keskel lubab aimata, mida mõtles president Lennart Meri, kui ta 2002. aastal kooli külastades külalisraamatusse kirjutas: «Et homme kogu Eesti näeks välja nii nagu Treffneri täna!»
Liina Raudvassar