Rubriik: Kultuuri elu

4. aprillil mängis keelpillikvartett Tallinna Kaarli kirikus Haydni opus 31.

See oli aastal 1906, seega just sajand tagasi, kui Postimees teatas «Esimese Eesti viiulikvarteti õhtust», mida «tuleb kõigiti kordaläinud ettevõtteks arvata». Mängiti Schuberti d-moll kvartetti ja Beethoveni rasket C-duur kvartetti, millele lisandus valik Rudolf  Tobiase kvarteti- ja klaverimuusikast.

«Kokkutulnud rahvas avaldas agarale kvartetile ja tema juhatajale elavat kiitust, mida need ka täitsa ära olivad teeninud,» kirjutas Postimees. Aga kas teate, kes selles kvartetis kaasa mängisid? Meile vähetuntud härrade Berendseni (2. viiul) ja Paabu (altviiul) kõrval osalesid sellel tähelepanuväärsel sündmusel Tartu tollased juhtivad muusikajõud: tulevane helilooja Heino Eller (1. viiul) ja laulupidude kuningana tuntuks saanud Juhan Simm (tšello)! Pianistina oli kaastegev Rudolf Tobias ise. Vägev, eks ole?

Keelpillikvartett ülestõusmispühade meeleolus

Sel aastal möödub sellest sündmusest sajand. Sealt peale on eestlastest kvartette ikka olnud. Küll rohkem ilmaliku muusika teenistuses, kuid vahel on ka kirikutesse seda kaunist kunstižanri viidud. Seda enam, et see sinna iseäranis hästi sobib.

4. aprillil oli kvartetikontsert Tallinna Kaarli kirikus. Meelis Vahari keelpillikvartett, nagu välja hüüti. Tõepoolest – mida küll meie kiriklik kammermuusika peale hakkaks ilma Meelis Vaharita! Teda jätkub kõikjale, ta on nagu Figaro: kohtad teda ühes kirikus esinemas solistina, siis aga kohe teises mõne kammeransambli koosseisus.

Seekord siis kvartett koosseisus: Meelis Vahar (1. viiul), Malvi Lõhmus (2. viiul), Tiiu Kulm (vioola) ja Enno Lepnurm (tšello). Õige ansambel õiges kohas õige kavaga, kui lähenevaid ülestõusmispühi silmas pidada. Bach, Haydn, Mozart. Raskuspunkt sobilikult Haydni kvartetil op. 31 «Lunastaja seitse sõna ristil», millest välja valitud kolm osa: Introduzione, Grave (Tõesti ütlen ma sulle, täna pead sa minuga paradiisis olema) ja Lento (Kõik on lõpetatud), neile lisandusid Andante sama helilooja kvartetist op. 42 ja Bachi hästi tuntud «Ärka üles, minu süda».

Raske on midagi neist esile tõsta. Vahest Grave oli muust pisut väljendusrikkam ja rohkem südamega mängitud. Koosmäng oli ühtlaselt tasemel, õnneks ei riivanud kõrva ka jahedast kirikust  ja sellele lisanduvast rõskusest tekkida võivad  häälestusprobleemid.

Praostkonna kadunud kammerorkester

Kaastegelasena astus sellel kontserdil Bachi loominguga («Seufzer, Tränen, Kummer, Not» ning aariad Johannese ja Matteuse passioonist) üles meie kirikutes juba üsna tuntuks saanud sopran Kristiina Under.  Kaks aastat tagasi olin üllatunud, et noor lauljatar oskas muusikas peituva vaimuliku sõnumi väga veenvalt edasi anda.

Tema hästikoolitatud kõlav hääl, mida ta valitses kadestamisväärse kindlusega, sobis kirikusse. Ega tänagi sellele arvamusele midagi olulist lisada ole, vahest pehmust on hääles vähemaks jäänud ja kõlavust juurde tulnud ning ajuti kipub vibrato ähvardama.Niisiis tuleb kontsert, mille lõpetas Mozarti pidulik Laudate Dominum, «kõigiti kordaläinud ettevõtteks arvata. Kokkutulnud rahvas avaldas agarale kvartetile ja tema juhatajale elavat kiitust, mida need ka täitsa ära olivad teeninud».

See tekitas ühtlasi igatsuse kuulda jälle Tallinna praostkonna kammerorkestrit, kes kunagi nii meeldivalt meie kirikumuusikat mitmekesistas.

Mati Märtin