Ülestõusmine võtab su kaasa

Rubriik: Jutlus

Iga pühapäev on ülestõusmispüha. Kui suur on see ülestõusmine, mida tähistatakse viiskümmend kaks korda aastas! Ma räägin sulle, kus sa seda näed. See peab saatma sind terve elu, iga päev äratab Kristus sind surmast.

Kui teid koos temaga ristimises maha maeti ja ka koos temaga üles äratati usu läbi Jumala väesse, kes tema üles äratas surnuist ning teid, kes olite surnud üleastumistes ja oma ihu ümberlõikamatuses – teid on Jumal koos Kristusega elavaks teinud, andestades meile kõik üleastumised, kustutades ära meie võlakirja koos määrustega, mis olid meie vastu, ning selle on ta kõrvaldanud, naelutades selle risti külge. Jumal on paljastanud valitsused ja meelevallad, häbistanud neid avalikult, võidutsedes nende üle Kristuses. 

Kl 2:12–15

Iga pühapäev on ülestõusmispüha. Kui suur on see ülestõusmine, mida tähistatakse viiskümmend kaks korda aastas! Ma räägin sulle, kus sa seda näed. See peab saatma sind terve elu, iga päev äratab Kristus sind surmast.

Kirikulaul räägib elu juurde jõudmisest: «Ta viib mind, kus on värav, mis ellu juhatab. Ta sõna, kullast särav, nii selgelt julgustab: «Kes sureb minuga, peab üles tõusma ka! Kes võidab minuga, peab krooni pärima!»» Siin kujutatakse uskliku inimese elu kaasakistuna Kristusest otsekui tuuleiilist, lendavana läbi maailma. Kristus tõmbab sind läbi kõigest, Kristus kannab raskused, inimene käib temaga kui Võitjaga kaasas ja teda veetakse Kristuse imeväel valgusküllasesse, rõõmsasse tulevikku.

Sa küsid, ma ei ole ju surnud, kuidas võib ta mind iga päev üles äratada? Kuid vaata elu enese ümber. Sa näed ajalehtedes, kuidas uimastimüüja kasutab oma äris projektiraha. Sa näed kultuuris inetuse ülistamist. Mis on see muu kui surm, laiutamas meie rahva ühises elus?

Sa mõtled ehk, see on väljaspool, see ei puutu minusse. Kuid leiad, et ka sinus endas ei ole kõik mitte nagu kevadises looduses. Tunned eneses tegemata töid, jõuetust võidujooksus maailma elus, ja sa hakkad kartma. See surnud ilm sinu ümber paistab nii elujõuline, et tunned end nõrgemana. Ja vaatad oma elu peale, tunned oma kehas valu. Surma käskjalg, haigus, on sinu väraval.

Selle juures tunned kindlasti, mul on vaja päästmist hädast, haigusest, jõuetusest, ühesõnaga surmast. Ja küll on suur võit see, et iga pühapäev tähistab võitu surma üle. Võitjaks oli Jeesus Kristus, kes surmati. Ta surmati moraalselt. Jeesus oli kaotaja kohtus, keegi, kellele rahvas pööras selja. Ta surmati kehaliselt, piinadega ja surnukeha riputamisega ristipuusse. See oli reedese päeva sündmus, Suure Reede sündmus. Pühapäev andis tagasi elu ja tervise, kindla meele ja võidurõõmu. See on ülestõusmispühade sündmus. Kristus äratab ka sinu surmast.

Sa tunned protesti surma vastu, sa ehk ei taha tunnistada, et sul on surm probleemiks saanud. Küllap mõtled, et elu on ees, oled veel noor. Küllap tunnetad ka seda tänapäeva hoiakut, et surm kuulub kusagile kaugele, sellega tegelevad arstid ja kirstumeistrid – sina mitte. Me ei valva ju surija voodi juures. Me kurdame matustel külma ilma ja piiblilugemiste pikkust, mitte ei mõtle sugupõlvedele, kes on läbi vaeva ja külma käinud taevarada. Sellega oleme surma oma elust otsekui kaugele viinud.

Ometi on sinu patt sulle surma toonud. Tehes Jumala tahte vastu, ütled sa «ei» elule. Jumal on loonud sind surematuks, andnud elu, andnud rikkumata sidemed ligimese ja Jumalaga. Oled õppinud seda lapsepõlvekodus, oled õppinud heade ja tähelepanelike inimeste keskel, mis on armastus, kõiki ühendav side. Ja patt on sinult selle võtnud.

Kuid ülestõusmispüha viib su surma seaduse all elust uude ellu. Jeesuse surmas ei ole enam vanad asjad otsustavad, vaid tema on surnud maailmale ja kõigele, mis on selles. Ta on omad viinud ülestõusmise elusse, kus on andeks antud, kus inimene on uuendatud. Pühakiri ütleb, meie patt on otsekui võlakiri, mis meid koormab. Jeesus on selle teksti maha kustutanud. Ta annab elu, milles ei ole enam võlga surma ees. Surmal pole meile arvet esitada.

Sa küsid, kus ma näen võitu surma üle. Arutlus inimese elust ei ole selleks piisav, see on liiga kitsas, liiga hoiakuline. Sa näed võitu surma üle kirikus, mis on suurem kui sugupõlve kogemus, mis on suurem kui üks kultuur. Kristus, surma võitja, seab kiriku, mis näitab maailmale võitu.

Kolossa kirjas kirjutatakse, et kirik on Jumala tööriist, milles ta näitab Kristuse võitu surma üle maailmale, selle kurjusele ja rikutusele. Inimkond on kogenud seletamatuid asju, nõidust, imesid, mis pole seotud usuga Jumalasse. See kõik on surma osa meie elus. Kurjad vaimud ei lepi Kristuse selge õpetusega. Need tahavad vallata inimeste mõtteviisi. Kirik on saanud Jumala omade koguks, mis näitab, kus on surm võidetud, kus seda võidu vilja maitstakse.

Kiriku küljes on palju vigu. See on ju inimeste kogu. Jumal on võtnud sellesse kokku inimesed nagu meie. Samas on selles eriline Kristuse pale, mis on kultuure muutnud, toonud sellesse inimväärikuse, toonud Looja ja loodu suhte mõistmise. Seda raskustes vastu pidanud Kristuse tegu ei saa eitada.

Koguduse keskel on inimene Kristuse imede juures. Sama laul ütleb: «Ma olen Päästja küljes, ta liikmeks mina jään, mind kannab tema süles, ta armu, abi näen. Ta viib mind armuga, maailmast, surmast ka kord läbi kahjuta – ma ikka temaga!» Ülestõusmine ei ole mitte ainult tõsiasi, mida jaatada, vaid Kristuse tuuleiil läbi meie elu. Sellega on võimalik kaasa lennata.

Vallo Ehasalu,

Elva koguduse õpetaja