Rubriik: Kultuuri elu

Filokartist Kalju Leib Tartust teab postkaartidest palju. Tema kogus on ligi 8000 postkaarti ja linnavaadet, vanim neist fotograaf Eduard Sellekese tehtud Tartu vaade aastast 1890.

Postkaart Kalju Leiva kogust. Tartus tegutsenud kunstniku Richard Kiviti kaart on saadetud 1943. aastal. Taustal Tartu sümbolitena Jaani ja Uspenski kirik.

Kalju Leiva huvi postkaartide vastu sai alguse pool sajandit tagasi, mil ta alustas fotograafiaga. Tema peamiseks huviks oli pildistada kodulinna Tartu vaateid ja ehitisi. Hiljem laienes huvi ja tähelepanu ka postkaartidele. Tema rikkalikku kaardikogumikku on tihti ka eksponeeritud: teemadeks sündmused, kohad ja tähtpäevad. Tartu Maarja kogudusemajas oli aasta lõpus üleval vanade jõulukaartide ekspositsioon Kalju Leiva kaardikogust. Ülestõusmispühade ajal näeb huviline samas teemakaarte, millest kolm on siinjuures ära trükitud.

Nii see algas

Postkaardi sünniajaks loetakse 1. oktoobrit 1869 ja sünnikohaks Austria-Ungarit. Algselt olid postkaardid ilma pildita: ühele poole kirjutati saaja aadress, teisele poole sõnum. Tsaari-Venemaal (seega ka Eesti alal) tulid postkaardid käibele 1872. aastal. Euroopas hakati piltpostkaarte trükkima 1875. aastal. Esimesed Eesti oma postkaardid (need olid Tartu vaatega) trükiti raamatukaupmeeste E. Justi ja Karl Ungeri eestvõtmisel.

Enne Teist maailmasõda oli kaardi saatmine ja saamine väga populaarne. Kalju Leib usub, et sellel oli mitu põhjust: kõigepealt muidugi see, et kaart oli kindel suhtlusvahend. Kaart saadeti sõbrale näiteks enne küllasaabumist ja pühadeks: jõuludeks, uusaastaks ja lihavõtteks.

Ringluses oli palju Eesti oma toodangut, aga postkaarte imporditi ka välismaalt. Need olid enamjaolt tekstita, tekstid trükiti peale Eestis. Nii juhtuski, et ühe ja sama postkaarti pealt võib leida erinevaid tekste: kevadpühaks, sünnipäevaks või hoopis leeripühaks.

Sõjaeelne komme oli ka seltskondlikel üritustel postkaartide kasutamine amorpostiks – müügikohtades seisma jäänud postkaarte müütati kohapeal, sageli kallimaltki kui raamatupoes, ja neid kasutati tutvumise eesmärgil.

Ilus komme

Nõukogude periood võttis inimestelt  mitu olulist püha. Nõnda soikus ka postkaartide saatmise komme pühadeks. Kalju Leib on veendunud, et vahepealne mõõnaaeg on möödumas. Talle teadaolevalt saadeti möödunud aastal rohkem postkaarte kui varem. Kalju usub, et kaarte saadetakse üha rohkem, hoolimata sellest, et fotograafia ja internet pakuvad ohtralt alternatiive vanale traditsioonile.

«Eks tänapäeval on postkaartide valik ju väga suur ja ka linnavaateid on palju enam kui varem. Postkaardi saatjal on suurem valik, ega muud erinevust võrreldes möödunud sajandiga polegi.

Aga klassikaline postkaartide saatmine jääb ilmsesti kõige muu kõrval edaspidigi au sisse, sest tegu on ju klassikalise ja väga ilusa kombega, mida oskavad hinnata ka paljud tänapäeva inimesed,» arvab Kalju Leib.

Meeli Pärtelpoeg