Soome tekstiilikunstnik Päikki Priha rääkis märtsi lõpul Tartus peetud tekstiiliseminaril Soome kirikutekstiilide ajaloost ja tänapäevast.

Rohke pildimaterjaliga ettekandest jäi kõlama see, kui oluline on kunstnikule  mõttes ja paberil komponeerida läbi  kirikuarhitektuur, inimlikud eelistused, Piibli sõnum, moesuundumused ja veel tuhat pisiasja, et sünniks ilus, kõnekas ja kasutuskõlbulik tulemus.

Miks kirikutekstiile uuendatakse?

Tekstiilid on suhteliselt lühiealised, need lähevad korrast ära. Rõivast võib ju hoida ja hooldada ükskõik kui hästi, aga see määrdub või rebeneb ikkagi. Nagu meie  riidedki.

Ka kirikutekstiile mõjutab mood – tuleb uusi tavasid, nt jumalateenistuse korda uuendatakse. Vaimulikud liiguvad palju ringi ja võtavad midagi teistelt üle, ka riietusse. Lisandub moedetaile, ajaga tahetakse kaasas käia. Stoola tuli ju 50 aastat tagasi uuesti kasutusele, kuigi  vana algupärane rõivas.

Põhjuseks võib olla ka kiriku uuendamine, siis leitakse, et vanad tekstiilid ei sobi enam uude miljöösse. On ka nii olnud, et tuleb kirikus mingi tähtpäev, näiteks 100. aastapäev, sel puhul tellitakse uued tekstiilid. See on asjade loomulik käik. Kirikutekstiilid ei ole ju muuseumieksponaat,  vaid praktilises elus kasutamiseks.

Ettekandes ütlesite, et kunagi olid soome kunstnikud veidi ajast ees, pakkusid julgeid ideid, mida kogudustes  heaks ei kiidetud ja mis jäidki kavanditeks.

Mõnikord juhtus küll nii, aga tänapäeval seda enam öelda ei saa, sest kunstnikud teevad kogudusega koostööd ja püüavad soove arvestada. Varem, kui kirikud olid niiöelda rohkem kiriku moodi, siis oldi konservatiivsemad ja  käsitöömeistrite ja kunstnike ideed jäidki kavanditeks. Kuid ka tänapäeval on selliseid liikumisi, kes leiavad, et kirikus on oluline ainult sõna ja muu on kõrvaline – siis tuleb ka sellega arvestada.

Ehkki kunstnikud tahavad olla ajast ees, püütakse leida kompromiss. Kunstnik  ei tohi teha oma monumenti, vaid tema eesmärgiks on töötada välja selline lahendus, mis arvestaks kirikut, koguduse soove ja mis lõpptulemusena  maksimaalselt hästi koguduses vastu võetakse. Parim tunnustus on see, kui kogudus ütleb, et just sellist me tahtsime.

Mis on esimene asi, mida silmas pidada, kui hakata kirikutekstiili kavandama?

Sõltub muidugi sellest, kas on tegemist uue või vana kirikuga. Loomulikult tuleb enne tööle asumist kohapeal käia. Mina püüan oma töös hankida võimalikult palju ka taustateadmisi: vaatan pilte, uurin kiriku ajalugu, küsitlen inimesi ja küsin kindlasti ka tulevastelt kasutajatelt, mida nemad minult ootavad.

Kui kiriku kujundamisega tegeleb arhitekt, pean nõu ka temaga. Kavandid arutame koos kogudusega läbi, saab esitada küsimusi ja oma arvamust avaldada. Inimeste seisukohti tuleb kindlasti arvestada, ja muidugi tuleb arvestada ka rahasummaga, mida selleks tööks saame kasutada. Oluline on, et vägisi ei tohiks kellelegi midagi pähe määrida.

Minule on tekstiilide juures olnud alati väga tähtis uurimuslik osa, tahan  koguda võimalikult palju andmeid, sest mida enam ma näen juuri, mõnikord tunnetan isegi koguduse hinge, siis see on parim, sellele tahaksin rajada uue kavandi.

Kui kunstnik kavandab rõivaid piiskopile,  kas  ta mõtleb siis esmalt inimesele või ametile?

Eelkõige mõtleme siiski ametile, sest mõne aja pärast võib tulla uus piiskop, kes sama kaasulat kasutab. See on muidugi tänapäeval omamoodi väljakutse, kuna piiskop võib olla ka naine, kellele ei pruugi sobida sama rõivas, mida kandis pikka kasvu meespiiskop.

Et kirikus tänapäeval teenivad ka naisvaimulikud, siis teeb see muidugi töö keerukamaks, peab ju välja töötama sellise mudeli, mis sobib nii mehele kui ka naisele. On küll olnud ka erandlikke juhtumeid, kus ühes koguduses tehti eraldi rõivakomplektid mees- ja naisvaimulikule, sest seal oli ligi 2meetrine mees ja lüheldast kasvu naine.

Meie piiskop Eero Huovinen on öelnud, et kui ta paneb piiskopiriided selga, siis ta tunneb ennast tõeliselt piiskopina, keskendub paremini oma tööle; nagu arst, kes valgesse kitlisse riietudes elab töösse paremini sisse. Kui kunstniku loomingule selline hinnang antakse, siis tunned, et töö on õnnestunud.

Tavapäraselt on  kirikutekstiile valmistatud siidist, sametist ja villasest kangast. Kas on ka materjale, mis kirikusse ei sobi?

Need on tõepoolest tavapäraseimad materjalid. Ja tegelikult  sobib küll iga materjal, mille kohta võib öelda, et see on tekstiil. Ja see ei pea ju tingimata olema villane või puuvillane, tänapäeval on nii palju erisuguseid materjale. Ometi on kunstnikud kokku leppinud, et kunstmaterjalid, näiteks nailon või plastik, aga ka nahk ei sobi. Olen korra näinud Norras nahast kaasulat – see oli väga omapärane ja võõristav. Tekstiilil on ju ka sümboli väärtus, tuleb arvestada, mida näiteks Piiblis on tekstiilide kohta öeldud, nahast ei räägita seal küll kusagil. Seepärast tundub ka plastik kirikus väga võõras.

Milliseid kogemusi on teil Eestist?

Nägin hiljuti Anu Raua töid, need on väga kõnekad ja suurepäraselt valmistatud. Sügisel ühel seminaril esitles Marju Raabe Eesti kirikutekstiile ja Reet Talimaa näitas Viljandi  kiriku kavandeid – väga huvitavad ja professionaalsed. See on hea algus; ja kuigi teil on vahepeale jäänud suur tühimik, on siit hea edasi minna. Teil on väga andekaid tekstiilikunstnikke.

Paljudes kogudustes võib näha kiriku põrandal koguduse ustava liikme kangastelgedel kootud vaipa või altaril osava kodukäsitöölise tikandeid-heegeldusi. Kuidas teie kunstnikuna sellesse suhtute?

Ka see on kahtlemata kunst, samas on enamatki – oskus, traditsioon, mis kindlasti armastuse ja hingega tehtud. On ju hea teada, et on inimesi, kes veel oskavad ja tahavad teha käsitööd ning tunnevad keerulisi tehnikaid ja töövõtteid.

Osalt ka seepärast meeldivad mulle väga Anu Raua tööd, selles on kõrget kunsti, aga ka palju käsitöölise meisterlikkust, mälestusi.

Päikki Priha

Soome Tarbekunsti kõrgkooli tekstiili- ja rõivadisaini professor.

Kaitses 1991. aastal doktorikraadi «Soome Käsitöö Sõprade Seltsi kirikutekstiilid».

1982. aastal kavandas esimesed tekstiilid Lieksa kirikusse, hiljem kavandanud tekstiile ligikaudu 40 kirikule, sealhulgas Kuopio, Helsingi, Lapua, Tampere ja Espoo piiskopkondade piiskopirõivad.

Aastatel 1998 –2004 kavandas tekstiilid Helsingi toomkiriku, selle kabeli ja krüpti jaoks.

Kavandanud ka Sibeliuse Akadeemia, Jyväskylä ja Joensuu ülikoolide rektorite keebid.

2004. aastal sai Soome kiriku kultuuripreemia.

Teda on nimetatud Soome kirikutekstiili uuendajaks, kunstniku ja teadlasena on ta ühendanud praktilise töö uurimuslikuga.

Küsitles

Lea Jürgenstein