Kõpu kogudus sai tagasi kirikuvarad

Palvepäeval toimus Kõpu Peetri kirikus tavapärasest pidulikum jumalateenistus – kodukogudusse jõudsid tagasi ristimisvaagen ja altaririistad.
Jumalateenistusel jutlustas Tarvastu koguduse õpetaja Markus Haamer, oma tervitused kogudusele saatis Viljandi Pauluse koguduse õpetaja Mart Salumäe. Just nimetatud kirikutes olid aastakümneid hoiul Kõpu koguduse varad.
Kingiti kirikule
Kiriku puhul on sajandite jooksul olnud tavaline, et koguduseliikmed on ise oma kiriku eest hoolt kandnud – ehitanud kiriku, muretsenud vajaliku sisustuse, lasknud teha sobivad riistad ja kaunistanud kodukiriku just nii, nagu on osatud ja olnud võimalik. Kui ka palju sellisest tööst hävib, on ristimis- ja armulauariistad sageli need, mis mitusada aastat kestavad.
Kõpu Peetri koguduse ajalugu ei ole võrreldes mõne teistega eriti pikk – esimene märge on aastast 1669, mil Rootsi valitsus andis käsu ehitada Kõppu kirik. 1674. aastal pühitsetigi puust kirik, pea 100 aasta pärast, 1780 räägitakse uue puukiriku pühitsemisest.
Kõpu kahe esimese kiriku vahepealsesse aega jääb aasta 1734, mil keegi helde annetaja Tõnnis Möller kinkis kirikule Jumala auks suure ristimisvaagna. Ei ole täpselt teada, millal see Kõpust ära viidi, aga ühel ilusal päeval avastati Suure-Jaanis, et seesama ese oli olnud pikka aega ühe pere kanade sööginõu.
Ristimisvaagen toimetati taas kirikusse Suure-Jaani, sealt edasi Viljandi Pauluse kirikusse. Käesoleva aasta palvepäeval sai ring täis ja väärikas ristimisvaagen jõudis koju – Jumala auks! Nii nagu ristimisvaagengi, oli ka armulaualeibade taldrik hoiul Viljandi Pauluse kirikus. Taldriku annetaja 1938. aastast tunti Kõpus kohe ära.
Kuigi Kõpu kogudusel ei ole 59 aastat olnud oma õpetajat, on hooldajaõpetajad siiski suutnud tagada koguduse edasikestmise ja järjepidevuse.
Otsitakse kadunud asju
Õpetajata olek tõi koguduse ellu suuri raskusi, kuid ometi sõitis teiste vaimulike kõrval Tarvastu omaaegne õpetaja Harri Haamer vahel isegi jalgrattaga pühapäeviti Kõppu, et jumalateenistust pidada.
Tema oli koguduse hooldajaks 16 rasket aastat. Ja just tema viis armulauakarika endaga Tarvastusse, et see alles võiks jääda. Nüüd, kui Kõpus taas oma õpetaja ametis, andis Harri Haameri pojapoeg Markus karika kogudusele tänuga tagasi. Tema sõnade järgi on see Tarvastu kogudust väga hästi teeninud seniajani, olles mugavam ja praktilisem kui Tarvastu oma karikas.
Kui aga Kõpu koguduse kirikuvara veelgi otsida, jääb lahtiseks paar küsimust – kuhu on sattunud armulauaveini kann ja kas on veel alles üks puidust kullatud kroonlühter? Kui keegi neist midagi teab, on iga teave tänuga vastu võetud! Lootus, et nii mõnigi kadunud asi tagasi oma kohale ettenähtud ülesandeid täitma jõuab, püsib siiski.
Igaühe panus
Paastuaja esimese täisnädala kolmapäeva ehk palvepäeva jääb Kõpu kirikus märkima seegi, et üle pika aja oli kasutusel paastuaja liturgiline värv – altar sai peale lilla katte. Tasapisi hakkab ehk taas ellu ärkama vana mõte teha midagi ise oma kiriku jaoks.
Tegu ei pea alati olema suur ja kallis, aitab ka vähesest – ja Kõpu prouad said sellise tööga palvepäeva kirikut ehtides väga hästi hakkama! Kavandamisjärgus on aga uued kirikutekstiilid viies liturgilises värvis, sellegi töö tegemine ootab heldeid annetajaid ja kaasalööjaid.
Nõnda liigume meie oma ajas edasi, tegelikult samamoodi kui näiteks aastal 1734 või 1906, kui Kõpu mõisaproua kirikule torni lasi ehitada. Ka täna teeb igaüks nõnda palju, kui suudab: üks õmbleb, teine annab tüki hõbedat, kolmas kirjutab projekti ja keegi lööb kella.
Nii on kogudus ühistegevuse arendamise kohaks, kus Jumala ees seistes tõusevad esile taolised «head viljad» nagu armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus. Kõpu kogudusse tagasi jõudnud kirikuvarad sisaldavad sama mõtet – kandku ja edendagu siis möödunud aastasadade pärandus ka meid, 21. sajandi inimesi.
Hedi Vilumaa,